:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/06/16899275t1hdcfa.jpg)
On olemas päevapiltnikud ja ajapiltnikud. Mõnest päevapiltnikust saab aja jooksul ajapiltnik. Kõigist ei saa. Lembit Nõmm on ajapiltnik. Tema esimesed fotod on pärit ajast vahetult peale Stalini kõngemist. Ja viimased... tehtud ilmselt selle loo kirjutamise päeval. Muidugi ma loodan, et ta jõuab teha fotosid ajast ka peale Putini kõngemist.
Kui keegi – aga keegi kindlasti teeb seda. Kunagi – aga kunagi seda tehakse. Niisiis, kui keegi kunagi töötab läbi Lembitu seitsmekümne aasta jooksul tehtud fotod, saab ta kokku panna uhke ajaraamatu kilinginõmmelaste elust ja linnakese kujunemisest. Mina siin ja nüüd teen Lembitu ajapiltide toel vaid lühikese, laisa inimese ajamatka tema enda ja Kilingi-Nõmme ajaradu pidi, hüpates kiiresti üle aastate ja peatudes vaid hetkeks mõnes paigas. Hakkame siis hüppama.
/nginx/o/2025/06/06/16899285t1hf347.jpg)
Kantsi koolimaja põlenud lapsed
Lembit on sündinud 1935. aasta detsembris. Üheksakümmend on peagi kukkumas. Muidugi ei saanud kaheaastane Lembit oma lapsemälusse salvestada linnakese ajaloo valusaimat päeva. 1937. aasta 20. aprilli õhtul kogunes Kilingi-Nõmme II algkooli majja 132 last alevi I ja II algkoolist ning Lavi algkoolist. Nende seas kaks eelkooliealist last. Linastuma pidi seitse dokumentaalfilmi. Kinomehhaanikuteks olid kaks vanemat koolipoissi. Ainsa täiskasvanuna viibis majas koolijuhataja Parts. Pooleteise tunni pärast peale kinoseansi algust süttis aparaadis film. Filminäitaja-poiss rebis põleva koha aparaadist välja. See kukkus põrandal olevale filmilintide hunnikule. Plahvatus. Hävitav kuumus. Paanikas lapsed tormasid ukse poole. Uks avanes sissepoole. Raske oli seda avada. Elu kaotas 18 last. Viimane neist suri kolm aastat peale õnnetust.
/nginx/o/2025/06/06/16899279t1hff61.jpg)
Kantsi koolimajaks kutsuvad põliskilingilased-nõmmelased seda maja, kus lapsed hukkusid. Sest see asus Kantsi tänaval. Koolimaja tänaseks enam ei ole. 1961. aastal pildistas Lembit koolimaja. See oli ka maja viimane aasta koolina. Tühjaks jäänud maja saatuse kohta vaikib isegi Kilingi-Nõmme hariduselu veebileht. Uuel iseseisvuse ajal vahetas see omanikke ja lammutati. Mis aastal?
Minu hea tuttav Markko, kelle abiga Lembitu leidsin, räägib oma kasvamise ajast Kilingi-Nõmmel. Muidugi käisid linnakese poisid mahajäetud koolimajas kolamas. Laste tundlad registreerivad signaale, mida täiskasvanute omad ei pruugi vastu võtta. Raske ja rusuv oli majas olemise tunne, ütleb Markko. Oli väikseid ruume, kuhu ei tahtnud või ei julgenudki sisse minna. Raske, rusuv, ängistav.
/nginx/o/2025/06/06/16899289t1ha3c5.jpg)
Tagasi Lembitu elu- ja ajapiltide juurde. Sündis ta Tali vallas, aga aastasena elas juba Kilingi-Nõmmel. Isa oli puutöömees. Üks lauaplaat on ainus asi, mis tema tehtust pojale jäänud. Ja selle plaadi peal ilmutas Lembit poisikesena oma esimesed fotod. Kes seda on kunagi teinud... MINA olen. On lõpmatult põnev vaadata, kuidas ilmutusvedelikku pandud fotopaberile kujutis hakkab tekkima. Kuidas pilt end ilmutab. See on ilmutuslik kogemus, tõepoolest.
Ema tahtis minust kaupmeest teha, ütleb Lembit. 1951. aastal läksin majanduskauplusse tööle. Pidasin aasta vastu seal. Mind huvitas tehnika. Läksin MTJi raadioside tehnikuks. MTJ oli masina-traktorijaam, lisan siia, mitte estraadiansambel. 1954. aastal võeti Lembit sõjaväkke. Nn noorte aeg Tallinnas. Väeossa tuli armastuskiri Lembit Nõmme nimele. Lembit rebis kirja lahti. Ei, see ei ole temale. VEEL üks Lembit Nõmm teenis seal oma Nõukogude aega ja küllap kiri ka õige Lembituni lõpuks jõudis. Lembit Nõmm ja Lembit Nõmm päris elus ei kohtunudki. No ja kusagil olevat veel kolmas Lembit Nõmm olnud...
Raadiosidetehnika vallas sai see meie õige Lembit Nõmm ka aega teenides tegutseda. Uudismaal Kustanai (uuemas pruugis Kostanaj) oblastis Kasahhimaal. Teenistuse lõpuaeg Kaliningradi oblastis.
Kodu. Töö. Pere
1957. aastal pääses Lembit teenistusest koju. Algas pikaks kasvanud tööelu Pärnu rajooni sideettevõttes elektromehhaanikuna. Tegelik töökoht ikka Kilingi-Nõmmel. Telefoni keskjaamas istusid noored naised, kes kaablite otsas olevaid pulki õigetesse aukudesse toppisid ja nõnda inimeste vahel kõnesideme lõid. Vahvaid fotosid on Lembit teinud nendest naistest ja ka toppimisest käsikeskjaamas. Vaadake näituseks fotot, kus istuvad ja topivad Milvi Kiilas ja Virve Vainujõe. Seisab Liisi Jurn. Või siis – Linda Martsoo, Valli Kodar, Hilda Lindeman. Milline foto! Lehta Nuudi foto postkontorist on samuti tõeline klassika. Need fotod PEAVAD raamatuks saama.
/nginx/o/2025/06/06/16899280t1he04e.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16899283t1ha240.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16899288t1h8cfa.jpg)
Esimese naise leidis Lembit Kilingi-Nõmme haiglast. Sattus ta sinna lõhkenud maoga. Kolm aastat Vene kroonu haput leiba oli sooltesse ja makku augud söönud. Kas te kujutate ette, et alevi haiglas sooritasid kirurgid sellel ajal sellise raskusastmega lõikusi? Tulevane abikaasa Ilma töötas haiglas õena. 1960. aastal sündis poeg Ago.
Esimene ei jäänud esimeseks. Lembitul on leinaaeg. Teine abikaasa Maie suri käesoleva aasta jaanuaris. Viiskümmend kolm aastat olid nad koos. Tütred Pirje ja Mare elavad Lembitu naabruses.
Liigume pilte pidi edasi. Aali Reinhold ühendab Veelikses sidekaablit. Suits suus. Nahktagi seljas. Ja milline müts! Aali on olemas, ütleb Lembit. Väheseid piltidel olevatest, kes olemas on. Enamasti ütleb Lembit pildi juurde: teda ei ole enam ammu. Ütleb siis, kui palun mõne inimese kohta midagi meenutada. Näiteks foto, kus Elmar Raiend noorele skaudile rätti kaela seob. Või kus Heino Priedenthal, haigla majandusmees, torutangidega radiaatori kallal tegutseb. Teda ei ole. Ja teda ei ole.
/nginx/o/2025/06/06/16899277t1h9a53.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16899276t1h828f.jpg)
/nginx/o/2025/06/06/16899278t1h5eb0.jpg)
Eesti NSV ja Läti NSV piir. Nõmme sovhoosi direktor Tarmo Kulu ja teised ametlikud isikud ootavad Läti NSV sõprussovhoosi delegatsiooni saabumist piirile. Ühel ootajal on jalas Sangari teksased. Püksisääred alt veidi üles käänatud. Tabureti peal kolm pudelit Sovetskoje Šampanskojet ja karikas, mis täitmist ootab. Ootajate taga villis, tänuväärne pärand Ameerika lendliisist Teise maailmasõja aegsele Nõukogude Venemaale, kes täiesti üksi fašismi hävitas. Tarmo Kulu just suri, ütleb Lembit.
/nginx/o/2025/06/06/16899287t1hbc15.jpg)
Mulle meenub üks kole lugu – meenub tegelikult alati, kui kuulen või loen sõna Kilingi-Nõmme. Üks inimkoletis vägistas seal aastate eest väikese koolitüdruku. Meelitas katlamajja. Pärast kägistas ja põletas ahjus. Lembit mäletab ja ei mäleta ka seda aega. Olid suured matused. Ei. Pilte ta nendest matustest ei teinud. Ei teinud.
Mida aasta edasi, seda kiiremaid hüppeid me Lembitu läpakas olevas fotoalbumis teeme. Siiski peatume siin-seal. 1997. aasta. Peaminister Mart Siimann on sattunud käima Allikukivi kooli ehk Tihemetsa põhikooli. Seisjate hulgas tema kõrval üks armas tütarlaps õunavaagnaga. Ootab, et peaminister külalisteraamatusse tänusõnad kirja saab. Siis saab peaminister õuna. Mis sinust saanud on, armas tüdruk õuntega? Kus sa oled ja mida teed? Südamest loodan, et sul on kõik hästi.
/nginx/o/2025/06/06/16899286t1he587.jpg)
Nutikell Lembitu randmel hakkab pirisema. Pahandab minuga, et halvasti magasin öösel, ütleb Lembit. Selles eas ei taha enam väga palju magada. Juba kell kuus olen üleval. Kell seitse söön hommikusööki. Salatit ja sardelli sõin täna. Siis panen Facebooki vanu ja uusi pilte üles. Mul on üle saja sõbra seal. Täna panin pildi «Särtsakad sõbratarid Surjust». Vaatan telekast kriminulle.
/nginx/o/2025/06/06/16899281t1hb3de.jpg)
Sõbrad? Sõpru enam väga ei ole. Kõik on läinud. Varem korjasin marke ja õllepudelite silte. Enam ei korja.
Saadan Lembitule Facebookis sõbrakutse. Kui ta selle vastu võtab, olen seal tema saja üheksakümne üheksas sõber. Küllap ta võtab.