Aitäh kõigile, kes ses pikas, pea kolmekuises ja -voorulises valimismaratonis kaasa tegid. Teid oli väga palju, kaugelt üle 10 000 – kokku hääletati kolme vooru peale 22 000 korral, iga voor algas nullist – ja te tegite hea valiku, hääletasite esimeseks «Kevade».
Kolm esimest eraldusid selgelt, seevastu tagapool kujunes pilt põnevamaks ja kirjuks nagu pühademuna, kõrvuti «Nimed marmortahvlil» ja «Nipernaadi», «Malev» ja «Sügisball». Aga nii nende rahvaküsitlustega kord juba on, ka poliitikas, kus ühte saali mahuvad kenasti istuma nii Peeter Võsa kui Ene Ergma, nii Tõnis Lukas kui Aivar Riisalu.
Ühiskond huvigrupistub üha enam, sealjuures on ühe hääl valjem kui teisel, ja ega see filmidegi puhul teisiti ole. Seda enam tasuks esile tõsta «Kevade» edu, mis kõneleb vastupidisest – aga on see ju ka üks neist harvadest filmidest, mis jõuab välja eestlase arhetüüpideni ja vormib meie rahvuslikku enesetunnetust.
Žanriliselt pole valikule midagi ette heita. On draamat, on komöödiat, sõja-, ulme- ja seiklusfilmi ka. On tõsiuskset isamaalisust, aga ka irvitamist iseenese ja oma ajaloo üle. Kuus filmi on tehtud enne 2000ndaid. Sulev Nõmmikult on nimekirjas kaks, Grigori Kromanovilt samuti kaks filmi. Filmikriitikute mulluse kõigi aegade tippkümnega võrreldes kattub viis, sealne esimene «Sügisball» on siin üheksas. Pole paha, kui arvestada vähest ajalist distantsi.
Kes jäid esikümnest välja? Napimalt «Nukitsamees», «Hullumeelsus» ja «Inimesed sõdurisinelis», rohkem «Ukuaru» ja «Ideaalmaastik». Ka see pole paha. Kahe küsitluse suurim erinevus on «Tuulte pesa», «Somnambuul» ja «Põrgupõhja uus Vanapagan», neist ükski ei pääsenud rahvahääletusel isegi 50 sekka. Kirjutan kahe käega alla Martin Aadamsoo ja Indrek Ibruse ettepanekule teha eesti film internetis vabalt kättesaadavaks.