INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Ene ja Veljo. Siberis petetud surm ja Eestis elatud elu

Ene, Veljo ja pojengid. Foto: Vahur Laiapea

Olen surma petnud kaheksakümmend neli aastat, ütleb Ene. Ene on praegu kaheksakümmend üheksa. Surm puges Ene külje alla, päris väga lähedale, kui ta oli viiene. Välja ravimata pleuriit, siis läkaköha küüditamisrongis. Ene pettis surma ära siis ja hiljemgi. Muidu ma ju temaga ei kohtuks.

Veljo. Kaheksakümmend kaheksa. Esimest korda seisis ta Vene püssimehe automaaditoru ees nelja-aastasena. Oli küüditamisrongist korraks välja lubatud. Rongi kõrval oli väike kraav. Veljo tahtis üle kraavi hüpata. Milline poiss ei tahaks. Püssimees selle peale reageeris. Tõstis toru. Veljo ei hüpanud.

Veljo ja Ene Tirmaste on abielus. Pea kuuskümmend aastat juba. Mõlemad küüditati väikeste lastena oma peredega 14. juunil 1941. aastal. Kasvasid Siberis, said seal noorte inimestena tuttavaks. Hiljem, kodus tagasi, leidsid teineteise. Abiellusid, sündis kaks poega. Kohtume nende suvekodus Kastre vallas.