TAUST ⟩ Miks me jälle Munamäe tipust Piritale jookseme

Postimehe meeskond on jõudnud 2024. aasta Tipust Topini jooksu finišisse Pirital. Foto: Martin Pedaja

Kui Postimehe peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap detsembri alguses ääri-veeri uuris, kas eelmise aasta osalejad ka saabuval suvel Munamäelt Tallinnasse joosta tahaks, saatsin vastuse hetkegi mõtlemata.

Muidugi. Kirjasabast nägin, et kõik teised vastasid niisama kiiresti. Alles hiljem hakkasin uurima oma kalendrit, et ega tolleks jaanieelseks nädalavahetuseks äkki mingeid reisiplaane pole tehtud. Hakkasid ka meenuma mõned kaasnevad ebamugavused, nagu magamata öö, millest taastumine kulgeb iga aastaga järjest raskemalt. Tappev kuumus, mis eelmisel kahel aastal korralikult küpsetas. Tüütu ootamine Tallinnas, kui teine autotäis jooksjaid veel viimaseid etappe läbib, et siis pühapäeva õhtul Pirital koos kogu kambaga võidukalt finišeerida.

Aasta alguses tõmbas jooksutreeningutele pidurit mingi imelik põlvevigastus. Kui põlv paranes, hakkas valu tegema puusaliiges. Ma ei ütelnud Aivarile sõnagi, kavatsesin juunikuuks füsioterapeudi ja tahtejõu abil terveks saada. Mai keskel jooksin läbi Helsingi maratoni. Järgmisel päeval ei suutnud kõndidagi. Võtsin terapeudi antud võimlemisharjutused jälle ette. Tipust Topini lähenes ja ma ei kavatsenud loobuda. Miks?