/nginx/o/2022/03/07/14411685t1h17ec.png)
/nginx/o/2025/04/01/16748992t1h7843.jpg)
Hip-Hopa kepphobuste eestvedaja Gerli Eller rääkis Kuku hommikuraadios, et kuigi ala on pilgatud ja naeruvääristatud, pole sellest midagi hullu, sest muie kaob, kui ise ära proovida - tegu olevat füüsiliselt siiski väga raske alaga. Ka mõni laps on trennis kurtnud, et on narrida saanud.
Möödunud nädalavahetusel toimusid Eesti meistrivõistlused kepphobuse sõidus. Eesti parimateks osutusid tüdrukud vanuses 11 kuni 14. Selgub, et tegemist on Eestis üpriski populaarse alaga ja väikeseid huvilisi ei ole mitte kümnetes, vaid sadades. Ratsutamise ja päris hobuse muretsemisega võrreldes on see märksa soodsam.
Ala populariseerija Gerli Eller nentis, et eks on ka pilkamist kogetud. «Minuni seda enam tegelikult väga ei jõua. See on täiesti loomulik, et see paneb muigama,» rääkis ta, aga lisas, et muie püsib täpselt nii kaua, kuniks inimene asja ise ära proovib. «See on füüsiliselt väga keeruline,» selgitas ta, viidates nii kõrgushüppele, parkuurile, kuid siinjuures ka kiirusele.
Ka lapsed ise on trenni läinud jutuga, et neid narritakse ja Elleri sõnul arutatakse see lastega läbi. «Me ei ole öelnud neile kunagi, et ah, ära tee välja. Kui sulle meeldib see asi, kas sa teed kellelegi sellega halba? Nad ütlevad, et ei tee,» kirjeldas Eller vestlusi lastega. «Ma ütlesin, et vaata, elus ongi niimoodi, et kelle järgi me siis elame? Kui sa kellelegi haiget sellega ei tee, sa oled füüsiliselt aktiivne, iga ilmaga väljas, teed käsitööd... Keda sa siis kuulad?»
Lapsed on Elleri sõnul trennis sõpru leidnud ja korraldavad võistlusi ka omavahel: «Nad on väga aktiivsed ja toredad.»
Käsitöö käib samuti trenni juurde, kuivõrd lapsed või nende kodused saavad kepphobuse ise meisterdada. Samas pakutakse turul ka 150 euroseid või suisa üle 1000 euroseid kepphobuseid.
Kuidas täpsemalt peab välja nägema üks kepphobu ja mis on nõuded, kuula pikemalt juba saatest!