Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher põhjendab oma blogis, miks on vajalik SMS-laenudele ülempiiri seadmine, ja toob välja, et enamik Euroopa riike on astunud liigkasuvõtmise vastu.
Vaher: SMS-laenudega liigkasuvõtmist tuleb piirata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niinimetatud SMS-laenude eelnõu koos intresside ülempiiriga läbis eile öösel riigikogus teise lugemise ja läheb vastuvõtmisele järgmisel kolmapäeval. IRL-i ettepanekul nähakse tarbimislaenude intressidele ette ülempiir, milleks on kolmekordne Eesti Panga avaldatud igakuine keskmine tarbimislaenude kulukuse, sealhulgas ka intressi määr.
Vaher leiab, et ei vasta tõele kõlanud väited selle kohta, nagu oleks SMS-laenudele seatav ülempiir ettevõtlusvabaduse piiramine, millega luuakse pretsedenti. Tema arvates on liigkasuvõtmise vohamine on ohtlikuks lõksuks just nõrgematele ja toob ühiskonnas kaasa ebavõrdsuse suurenemise.
Vaheri kinnitusel on selliseid turupiiranguid varemgi kehtestatud nii meil kui Euroopa Liidus.
Näiteks toob ta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 27. juunist 2007, millega tagati, et mobiilside kasutajad ei maksaks rändlusteenuste (nn roaming) eest ülemäära kõrget hinda.
«Eestist võib sarnaste piirangute näitena tuua nn sundüürnike osas kehtestatud üüri piirmäärad eluruumi üürilepingute puhul, mis kehtisid kuni 2004. aasta sügiseni. Samuti saame rääkida Konkurentsiameti hinnapiirangutest gaasile ja elektrile, mis on tänaseni põhjendatud ja vajalikud,» jätkab Vaher.
«Euroopa riigid on liigkasuvõtmise vastu valinud erinevaid teid. Kui arenenud Euroopas on piire järk-järgult seatud kohtupraktikaga (Prantsusmaal ja Itaalias on piirid seadustes), siis mitmes EL-i uusriigis on pigem piirangud seadustes - põhjusel, et kohtupraktika kujunemine võtab aega, kuid probleemid vajavad lahendamist ja «turg» korrastamist kohe.»
Vaheri sõnul viitab enamik riike ebaausale konkurentsile ja heade kommete vastasusele, mis erinevate seaduste, hea tava või kohtupraktika järgi on aluseks tarbimislaenude intressimäära või krediidi kulukuse piiramisel.