Neandertallased: elu ilma vanavanemateta
21. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neandertallased ei näinud kunagi oma lapselapsi. See jättis nad ilma nii vanavanemarõõmudest kui ka kultuuri loomise võimest.
Kui tänapäeva inimesed elavad piisavalt vanaks, et üksteist võiksid näha kolm või isegi neli põlvkonda, siis neandertali lapsed pidid läbi ajama ilma vanavanemate hooleta, tõdes Michigani ülikooli professor Rachel Caspari ajakirja Science sümpoosionil.
Caspari analüüsis sada aastat tagasi Horvaatiast Krapina kandist leitud 120 000 aasta vanuseid neandertallaseluid, mis kuulusid 75 kuni 83 isikule. Täpsemalt uuris ta nende neandertallaste hambaid, üritades niimoodi määrata isikute vanust.
Selgus, et kõik Krapina neandertallased surid enne 30 aasta vanuseks saamist. «Vanu neandertallasi oli väga vähe, kui üldse,» järeldas Caspari. Iga kümne noore täiskasvanu kohta leidus kogumis vaid neli suhteliselt eakat neandertallast. 30 000 aastat tagasi Euroopas elanud moodsa inimese eluiga oli aga juba märgatavalt pikem: neil tuli iga kümne noore kohta tervelt kakskümmend vanemat inimest.
Eakate ilmumine populatsiooni tõi kaasa suuri muutusi inimeste igapäevases käitumises ning võis panna aluse isegi kultuurile: võib-olla just seenioridel leidus aega ja oskusi meisterlike koopamaalingute tegemiseks, oletab Caspari. Päris kindlasti hakkasid aga ka igapäevased oskused ja teadmised just tänu vanainimestele paremini edasi kanduma uutesse põlvkondadesse.
Kuidas aga on lood igipõlise küsimusega: kas neandertallased ja inimesed olid sugulises läbikäimises? Mõne aasta eest teatas Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudis töötav eesti juurtega teadlane Svante Pääbo, et on neandertallase geenidest leidnud sellekohase tõendi, kusjuures meie liigi mehed olevat endale kosinud neandertali naisi, mitte vastupidi. Peagi aga selgus, et toonane järeldus oli ennatlik, tuginedes katsete käigus inim-DNAga saastunud neandertallase pärilikkusaine uurimisele.
Ka neandertallase täieliku genoomi esialgse mustandi hiljutine valmis saamine ei ole andnud mingit uut tõendit liikidevahelise seksi kohta, nentis Pääbo eelmisel nädalal. Teadlased on võrrelnud neandertallase DNAd inim-aafriklaste ja inim-eurooplaste omaga.
Kuna just viimastega elasid neandertallased kaua aega kõrvuti, siis peaks nende ja meie geenides leiduma rohkem kokkulangevusi kui neandertallaste ja neegrite omas. Paraku sellist seost ei leitud.
Tähelepanu osutamine eelajaloolistele voodisuhetele pole ebaterve huvi, vaid väga tõsise tagapõhjaga küsimus: toonaste inimliikide omavaheline segunemine võiks näiteks selgitada tänase võimsa inimaju teket. Ajumahu kasvuga seostatav geen ilmus inimese genoomi alles 37 000 aasta eest. Kui toonased inimesed oleksid soetanud neandertallastega ühiseid järglasi, võiks oletada, et olemegi selle geeni – ja ühtlasi ka aju – pärinud oma suureajulistelt sugulastelt (neandertallase ajumaht oli 1200–1600 kuupsentimeetrit, mis ületab isegi tänapäeva inimese oma).
Neandertali päritolus on kahtlustatud ka üht teist geeni, mis õnnistab mõningaid tänapäeva islandi naisi suure sigivusega.
Neandertallast peeti kaua lausa eurooplaste otseseks esivanemaks, kuid mõistagi on see arusaam nüüd ümber lükatud.
Tegu oli erinevate inimliikidega, kelle ühine esivanem elas veidi vähem kui 500 000 aastat tagasi Aafrikas. Siiski olid nad meie väga lähedased sugulased. Neandertallaste genoomijärjestuse esialgne mustand näitab, et neid eristas meist vaid 1000–2000 erinevust DNA nukleotiidide järjestuses. Võrdluseks: inimese ja šimpansi vahe seisneb 50 000 erinevuses.
Neandertallaste asuala ulatus Hispaaniast Usbekimaani ning isegi Lõuna-Siberini. Viimased selle liigi esindajad pesitsesid 28 000 aastat tagasi Gibraltaril.
Praegustel andmetel nägid neandertallased välja üsna tänapäeva inimeste moodi (ehkki nad olid meist mõnevõrra jässakamad, suurema peaga, esileküündiva näo ja suure ninaga).
Nagu väljendub ajakiri Science, ei ärataks ülikonda ja kaabut kandev neandertallane New Yorgi metroos mingit tähelepanu. Tegelikult neandertallased nähtavasti tundsidki rõivaid, sest ilma loomanahku kehakatteks kasutamata olnuks neil raske taluda Euroopa kliima jahenemist. Riiete õmblemisele viitavad ka luunaasklid, mida on leitud neandertallaste elukohtadest.
Oma füüsilistelt eeldustelt olid neandertallased suutelised kõnelema, ent nähtavasti olid nad inimestest kesisema jutuga – osalt põhjustas seda ka neandertallaste ükskõiksus sümboolse käitumise ja rituaalide suhtes. Neandertallastele võis saatuslikuks saada niihästi viimane jääaeg (mille kõrgpunkt oli just 25 000 aastat tagasi), meie endi vaenulik käitumine nende suhtes kui ka allajäämine inimesele konkurentsis toidu ja muude ressursside pärast.
Žestikuleerimine teeb lapse targaks
Vaesematest peredest pärit laste sõnavara on kesisem, sest nende vanemad ei žestikuleerinud nendega titest peast suheldes piisavalt.
Enne rääkima õppimist väljendab laps end žestide abil. Siit on lihtne järeldada, et lapsele vastu žestikuleerimine – lehvitamine või näiteks näpuga koerale osutamine – aitab tal kiiremini sõnu omandada ja sõnavara kujuneb rikkamaks. Uuringud ongi näidanud, et elavalt žestikuleerivate vanemate lapsed žestikuleerivad rohkem, ja see omakorda ennustab ette nende sõnalist osavust.
Illinoisi Chicago ülikooli psühholoogid Meredith Rove ja Susan Goldin-Meadow otsustasid aga selgitada, kas vanemate žestikuleerimisharjumused sõltuvad kuidagi nende elujärjest. Juba varem on näiteks avastatud, et materiaalselt rikkamad vanemad on ka rikkama sõnavaraga (see järeldus kehtib mõistagi USA, mitte Eesti kohta) ning see peegeldub ka jõukamate perede laste paremas väljendusoskuses.
Žestide uurimiseks filmisid psühholoogid 50 kohaliku perekonna igapäevakäitumist ning lugesid kokku laste nähes tehtud žestid (seejuures arvestati žestide mitmekesisust, mitte ühe ja sama žesti pidevat kordamist).
Nõnda leidsid teadlased, et kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega vanemad žestikuleerisid tõesti rohkem ning nende lapsed kasutasid 90 minuti jooksul 24 žesti (vaesemate perede lapsed tulid sama aja jooksul lagedal vaid 13 žestiga). Kolm aastat hiljem samade laste sõnavara uurides ilmnes, et rikkad lapsed olid omandanud rohkem sõnu kui vaesed.