Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru märgib, et noorte linnadesse koondumise põhipõhjus on soov haridust omandada. See aga paneb küsima, kas rännet tuleks üldse riiklikult pidurdada või mitte.
Professor: kas Eesti siserände vastu tuleks võidelda?
30. mai 2012, 15:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui me Tallinnasse ja Tartusse suunatud rännet vaatame, siis see ei ole mitte nii väga tööränne, vaid õpiränne,» ütles Tammaru. Noorte lahkumine sai hoo sisse juba 20 aastat tagasi, kui Nõukogude Liidu aegne elitaarne kõrgharidus muutus paljudele kättesaadavaks ja tekkis olukord, kus tudengite hulk varasemaga võrreldes kolmekordistus.
Tänaseks on sama mudel, mille keskmes on Tallinn ja Tartu, end väga tugevalt sisse töötanud ja kehtib ka näiteks kutsehariduse vallas. Linnadesse kolinud noored jäävad sageli ka pärast õpingute lõpetamist vähemalt mingiks ajaks sinna tööle ja elama.
Rände näitajad hakkavad just praegu valusalt silma seetõttu, et haridust suundub omandama suurearvuline 1980ndate lõpus sündinud põlvkond. Neist hiljem sündinuid on aga märksa vähem ja see annab Tammarule alust arvata, et ka ränne järgmise 5-10 aasta jooksul samas mahus ei jätku.
Kuna inimesed otsivad võimalust enese arendamiseks pole Tammaru kindel, kas haridusrände vastu tuleks üldse midagi ette võtta, või on see tulevikuühiskonna loomulik arengukäik.
«Põhimõtteliselt on kaks varianti – kas see, et me ei anna noortele kõrgharidust või see, et me püüame ülikoolid üle Eesti laiali puistata kuidagi. Ma ei ole kindel, et kumbki nendest lahendustest töötab,» ütles Tammaru.
Seda enam, et ränne toimub ka vastassuunas – kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnud ja pere loonud inimesed hakkavad mõtlema elukeskkonnale ning osa neist kolib väikeasulatesse tagasi. «Lisaks sellele näeme me uuringutest küllalt ulatuslikku teise kodu loomise nähet. Niisiis ei tähenda maalt ära tulek kõigi sidemete läbilõikamist,» ütles Tammaru.
Professori sõnul on üks võimalus inimesi maal hoida asutuste ja ettevõtete ümberasustamine, kuid teiste riikide kogemus näitab, et see toimib vaid teatud piirini. Positiivsed näited on Joensuu Soomes ja Umea Rootsis, kuid ka nende ülikoolilinnadeks kujundamise programm on andnud oodatust kehvemaid tulemusi.
«Kogemus näitab, et väga ulatuslikuks ei pruugi see protsess muutuda. Kaasaegne majandus kipub olema teenustemajandus, mille puhul on kontakt ikkagi küllalt oluline,» ütles Tammaru. Ümber võib kolida kooli ja tehase, aga teenuseid pakkuvad ettevõtted ei saa toimida seal, kus pole piisavalt inimesi.
Ka argumente rände kahjude kohta on Tammarul raske leida. «Kõige kaalukam argument, mida sageli tuuakse, on julgeolek – kui asulad tühjaks jäävad, siis jumal teab, kes need asustada võivad. Ma ei oska öelda, kas see Eesti puhul pädeb, sest Eesti on ikkagi nii väike.»
Seetõttu tuleks riigi poliitikas professori sõnul silmas pidada seda, et kõik Eesti piirkonnad oleksid põhilise eluks vajaliku infrastruktuuriga kaetud. Inimeste paigale jäämine sõltub siis juba nende endi otsusest.
Tänane Postimees kirjutas, et Eesti 226 omavalitsusest vaid kümnes on viimase dekaadi jooksul laste arv suurenenud. Laste vähesuse põhjus on lapse saamise eas noorte kolimine suurtesse keskustesse.