Academia Gustaviana asutamine oli julge ja kaugelevaatav otsus. Autonoomsus ei olnud mõeldud «akadeemilise» vaimu meeleheaks, vaid pragmaatiline tõdemus, et ei tasu õpetada ega piirata õpetlast. Oldi ettevaatlik isegi rektori volitustega, mis roteerusid pooleaastase tsükliga kõigi nelja teaduskonna vahel. Ka nüüdisaegse (Tartu) ülikooli ja iga akadeemilise asutuse juhtide valikul on esimene küsimus saadava lisaväärtuse ja õpetlase kaotuse vahekord.