Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap leiab, et otseste rahaliste toetuste asemel tuleks lasterikaste perede puhul enam pöörata tähelepanu erinevatele teenustele.
Aage Õunap: tervishoiuteenused peaksid lasterikkale perele olema kättesaadavamad
8. juuni 2012, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema hinnangul praegusest enam võimaldada nõustamisteenuseid ja suurtele peredele suunatud transporditeenuseid, perede hinnangul on nende võimalused tervise eest hoolitsemisel ning tervishoiuteenuste kasutamisel piiratud, samuti sooviksid nad rohkem võimalusi enesearenduse ja huviharidusega tegelemiseks.
Ajakirjanik Nils Niitra kirjutas eilses Postimehes, et lasterikastele peredele pole piisavalt toetusi ning tõi näiteks, et paljulapselistele peredele mõeldud Kredexi 6500-eurone eluaseme renoveerimise toetus on mõeldud vaid neile, kelle sissetulek on väga väike. Toetust ei vaja aga ainult need, kelle sissetulek on kasin.
See, kas lasterikastele peredele võiks toetused olla sissetulekust sõltuvad või sõltumatud, oleneb Õunapi sõnul olukorrast.
«On toetusi, mille puhul ei peaks arvestama pere sissetulekut,» sõnas ta, tuues näiteks laste vaba aja sisustamise. «Selleks, et lapsel oleks võimalus tegeleda meeldiva huviharidusega, osaleda õppe- ja vabaajalaagrites, saada osa kultuuri- ja spordiüritustest ei peaks arvestama pere sissetulekut.» Praegu määratakse need soodustused üldjuhul sissetuleku järgi.
Seevastu Kredexi toetuse puhul peaks Õunapi hinnangul pere sissetulekut arvesse võtma küll.
«Kredexi kodutoetust on makstud alates 2008. aastast ning nende nelja aastaga on toetust saanud üle 1300 pere, ehk teisisõnu on paranenud ligemale 7000 lapse elamistingimised,» tõi Õunap välja. «Olles näinud, kui kasinates tingimustes elavad maapered, omamata elementaarseid pesemisvõimalusi, elektrisüsteemid on eluohtlikud või lähim tualett asub 200 meetri kaugusel väljas, siis on esmatähtis ulatada abikäsi neile, kelle sissetulekud on alla keskmise või toimetuleku piiril.»
Selle aasta taotlusvoorus oli kehtestatud keskmine maksustatav tulu ühe leibkonna liikme kohta kuni 300 eurot kuus.
«Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta esimese kvartali keskmine brutopalk aga 847 eurot kuus, seega on minu arust samm edasi liigutud. Järgmisel aastal võiks sissetuleku piiri arvestada veelgi kõrgemana,» rääkis ta.
Õunapi sõnul tunnevad lasterikkad pered puudust ranitsatoetusest, millega riik toetas 450 krooniga kooli minevaid lapsi. Ta märkis, et kui riigi rahalised võimalused on piiratud, siis toetust võiks maksta leibkondadele, kus koolis käib kolm ja enam last.
Õunap rääkis, et praegu on olemas ka suure pere toetus, kuid see on seitsme ja enama lapsega perele. Olukorras, kus üks laps saab täisealiseks, kuid elab kodus ja õpib, siis pere enam toetust ei saa. Sama olukord kehtib ka teiste peretoetustega. Õunap tegi ettepaneku, et kui peres on kuni 26-aastane õppiv nooruk, siis arvestataks ka temaga.
Õunapi sõnul esineb probleeme ka lastehoiuteenuste kasutamisel, peamiselt on see seotud kohtade puudumisega, liialt kalli teenusehinnaga või teenuse kaugusega.
«Olukorras, kus lapsehoiuteenust vajab 5-liikmelise leibkonna pesamuna selleks, et ema saaks naasta tööturule või pere esiklaps, et emal oleks lihtsam kodus teist last hooldada, tuleks kindlasti eelistada esimest,» märkis ta. «Kahjuks täna neid olukordi vajaduspõhiselt ei käsitleta. Teisalt on liialt kallis teenusehind ka paljudele peredele üle jõu käiv.»
Lisaks pööras Õunap tähelepanu tervishoiuteenustele. «Meie suurte perede emade hambad näevad kehvad välja, see omakorda mõjutab kogu tervist ja elukvaliteeti.» rääkis Õunap. «Ka selles osas võiks suurte perede emadele olla soodustused.»
Õunap seletas, et vanematel endil on võimalused tegeleda enese arendamise, hobi või harrastusega veelgi kasinamad kui lastel. Samuti puuduvad vanematel võimalused omavahel ajaveetmiseks.
«Seega, kuigi vanemad püüavad lastele võimaldada enam kui endale, esineb vajakajäämisi
mõlemas osas,» sõnas ta. «Toetust vajaksid nii vanemad kui lapsed ja sellist, mis aitaks suurendada perede sotsiaalset aktiivsust.»
Ta lisas, et igapäevaste olmemurede kõrval ei tohi unustada enese arendust, suhtevõrgustike loomist ja arendamist.
«Olukorras, kus riigi püsielanike arv on vähenenud ligi 76 000 elaniku võrra, on lasterikkus meie kõigi rikkus. Väärtustagem ja hoidkem siis seda rikkust,» ütles Õunap.