Politseinik võltsis tunnistaja ütlusi

FOTO: Repro

Kriminaalne lugu, kuidas Pärnu politsei juhtivametnik võltsis liiklusrikkumise süü kinnistamiseks tagantjärele väärteoprotokolli, peaks olema õpetuseks kõigile kirjalikule tunnistusele allkirja andjaile – allkiri tuleb kirjutada protokolli nii, et rikkumist kirjeldava teksti ja signatuuri vahel poleks vähimatki tühja ruumi, kuhu hiljem võib keegi teine jumal teab mida juurde kirjutada.


Teatud mõttes kurioosne sündmus toimus juba 29. veebruaril Pärnus, kui endine keskkonnainspektsiooni ametnik ja praegune Tartu Ülikooli lepinguline töötaja Katrin Pärn koos kõrvalistmel olnud emaga punase väikekaubikuga mööda Oja tänavat sõitis.

Olin eelnevalt kavatsenud oma tuttavale helistada ja kell 12.51 vajutasin oma alati kaelas rippuva telefoni kõnevalikuklahvi. Pea küljes ega kõrvas mul eraldi hands free-jubinaid ei ole, kuna kasutan autot juhtides alati valjuhääldussüsteemi.*

Pärna väitel kõnele ei vastatud ja sellega asi lõppes. Mõnisada meetrit hiljem möödus Pärn seisvast politseivärvides sõiduautost, mis Pärna punasele «pirukale» vilkuritega sappa võttis ja peatuda käskis.

Olles istunud politseiauto tagaistmele, pöördus minu poole parempoolsel esiistmel istuv politseinik, kes küsis kohe: «Kas kiir- või üldmenetlus?» Ametnikul oli käes kiirmenetluse otsuse sinist värvi blankett. Jõudsin küsida, mis nende menetluste vahe on, vastuseks sain, et üks on roosa, teine sinine ning ühega saate otsuse kuu aja pärast kätte …

Mainisin, et mul ei ole 13 aasta juhistaaži jooksul ühtegi rikkumist. Mille peale vastati, et telefoniga rääkimise eest on trahv 12 eurot. Ütlesin, et ma ei rääkinud telefoniga …


Pärn valis üldmenetluse, sest teadis, et kavatseb telefoniga rääkimise karistuse vaidlustada.

Minu dokumentidel olevaid andmeid dikteeris politseinik Kristiina Hallimäe, kes töökoha märkimise juures lausa kilkas: «Töökoht on keskkonnainspektsioon, jah!» Vastasin rahulikult, et ei ole, ning nimetasin oma praeguse töökoha. Töötan praegusel ametikohal juba üle aasta. Mille peale küsisid mõlemad ametnikud korraga: «Mis asi?» Kordasin töökoha nimetust. Tundus, et nad ei saanud seda ikka päris täpselt kirja, kuid tajusin, et keskkonnainspektsioonis töötamine oli see, mis neid huvitas ehk asja võti, edasine lakooniline suhtlus toimus võrreldes eelnenuga veel eriti pahural toonil.

Aastaid keskkonnainspektsioonis töötatud Pärnal on politseinik Hallimäega n-ö isiklik asi ajada, sest keskkonnainspektorina oli tal tulnud Hallimäe tütre mehega viimase seotuse tõttu kalaäriga korduvalt kokku puutuda.

Ent tagasi 29. veebruari rikkumise juurde. Kriminaalse sündmuseni jõuti siis, kui politseinikelt väärteoprotokoll kätte saanud Pärn soovis sündmuskohalt minema sõita.

Samal ajal tõmbas jooksusammul minu autoni jõudnud Hallimäe lahti kaassõitjapoolse ukse ning andis lakoonilise käskiva korralduse minu emale: «Tulge välja!» Ma ei saanud aru, milles asi, protokollile oli ju märgitud, et tunnistaja ütlused protokollitud eraldi ja autos oli menetleja ametnik Eili Mesipuu osutanud, et tunnistajaks on Hallimäe. Mis põhjusel nad mu ema oma autosse istuma sunnivad, kui minul oli juba väärteoprotokoll käes?

Pärna sõnul oli politseisõidukis tunnistajana ülekuulamine emale niivõrd solvav, et Vaike Pärn esitas hiljem politsei- ja piirivalveameti juhile kaebuse, millele saadi üleolev ja solvavas toonis ning ametnikke kaitsnud vastus.

Pärna väitel saigi politsei käitumine ja suhtumine tema emasse ajendiks hilisemale reale kaebustele. «Ise oleks ma tõenäoliselt piirdunud vaid vastulausega väärteoprotokollile,» ütleb Pärn.

Ülekuulamisel esitasid ametnikud Hallimäe ja Mesipuu talle vaheldumisi korduvalt asjasse mitte puutuvaid, suunavaid ja provotseerivaid küsimusi nagu «Kas olete ise ka autojuht?», «Kas Katrin ikka ei ütelnud, et kuradi politsei?», «Kas Katrin ei kirunud politseid, igaüks kirub?», «Mida Katrin telefonis rääkis?», «Kas nägite politseid?».

Koostatud protokolli talle ette ei loetud, vaid esitati see läbilugemiseks ja allkirjastamiseks, sealjuures dikteerides, mida peab juurde kirjutama. Kas ametniku kirjutatu ikka sai tema sõnade järgi, ta täpselt ei teagi. Vaike Pärn oli valmis peaaegu kõigele alla kirjutama, et lukustatud ustega politseisõidukist välja saada.


Protokollist nähtub: ema kinnitas, et tütar vastas vahetult enne politsei peatumismärguannet telefonikõnele. Ent kahtlusi tekitas Kat­rin Pärnas protokolli viimane lause: «Telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabaks süsteem olemas.»

Küsisin emalt, kuhu ta ütlusi kinnitava lause kirjutas. Ta ütles, et jättis ametniku kirjutatuga veidi vahet. Kuid toimiku materjalidega tutvudes tõendit vaadates olid kõik vahepealsed read tihedalt täis kirjutatud ja ilmnes tekstikattuvust menetleja ja minu ema kirjutatuga.

Kahtluste põhjal esitas Kat­rin Pärn 13. märtsil riigiprokuratuurile kuriteoavalduse. Kolm päeva hiljem kuulati tema ema Lääne ringkonnaprokuratuuris tunnistajana üle ja protokoll plaaniti saata käekirjaekspertiisi.

Et protokolli lõpus oli ülestikku kaks eri reale kirjutatud tähte, polnuks eksperdil keeruline tuvastada, kas ülemine lause «Telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabaks süsteem olemas» oli sinna kirjutatud hiljem kui alumine, millega tunnistaja kinnitas, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi ja on õige.

Ekspertiis jäi siiski ära, sest uurimise alla sattunud Eili Mesipuul tunnistas võltsingu vabatahtlikult üles. Aprilli alguses suundus staažikas politseiametnik ja konstaablipiirkonna vanem Mesipuu kiirkorras väljateenitud politseipensionile. See oli sundkäik – juhul kui ametnik olnuks süü tõendamise hetkel endiselt politseinik, kaotanuks ta õiguse politseipensionile.

Mai lõpus mõistis Pärnu maakohus Mesipuu käskmenetluse (menetluse vorm, kus saalis istungit ei toimu, vaid kohtunik hindab talle toodud materjalide põhjal küsitud karistuse vastavust rikkumise sisuga) korras süüdi ametialases võltsimises ja määras talle rahalise karistuse 780 eurot.

Mobiiltelefoniga autoroolis rääkimise eest määras politsei Katrin Pärnale 44 eurot trahvi. Naine vaidleb politseiga edasi.

Kursiivis on tekst Katrin Pärna kirjalikust selgitusest Postimehele.

Kommentaar

Sander Peremees
Lääne prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse juht


Tunnen Eili Mesipuud 1998. aastast. Teda võib politseitöös iseloomustada: vana hea maa sool. Tema peale võis tööasjus alati kindel olla.

Pärnu linna konstaableid juhtides oli ta nõudlik enda ja teiste suhtes. Mul on ääretult kahju, et selline asi juhtus. Eili Mesipuu teenistus oli enne seda lugu laitmatu.

Olen sellest loost vaid kuulnud ja nagu aru saan, polnud tegemist pahatahtliku võltsimisega.
Libastuda on kerge. Politseinik peab protokolli kohe kirjutama, millest juttu oli, mitte üritama seda sisemise õiglustunde järgi tagantjärele lisada.

Eili Mesipuu tegi oma tööd sirgjooneliselt ja ausalt, ta oleks võinud politseis töötada veel aastaid. Seetõttu on mul ääretult kahju, et tema karjäär riigiteenistuses niimoodi lõppes.

Tagasi üles