Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu on rahastanud Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu taotlust minna rohkem kui 27 000 eurot maksvale reisile Šveitsi. Kas äkki pole tegu Euroopa maksumaksja raha süüdimatu laristamisega?
Mul on praegu esmase info peale raske kommenteerida, mida see programm sisaldab ja mis seltskond seal kaasas on. Aga see on see kohalik omaalgatus ehk nn kalanduse LEADER-programm, mille raames tegutsetakse.
LEADER-liikumine on kehtestatud üle Euroopa Liidu kohustusliku meetmena. See peab toetuma kohalikule omaalgatusele ja demokraatiale. Ise töötatakse välja strateegiad ja arengukavad, ise korraldatakse ka projektide hindamine, ehkki teatud raamid on paigas.
Julgen praegu samuti öelda, et pehmet poolt – reisimisi ja muud taolist – on ebaproportsionaalselt palju. Räägin üldiselt: see jutt kehtib ka maismaa-LEADERi puhul.
Kas peaksime olema selle LEADER-meetme puhul eestlaste otsuste mõistlikkuse suhtes sama optimistlikud nagu on näiteks austerlased austerlaste suhtes? Kas see Peipsi-äärne seltskond on tegelikult piisavalt pädev kalandust jätkusuutlikult arendama? Võib-olla vaadatakse sealkandis pigem seda, et oleks endal tore ja huvitav olla?
Meedias kajastatakse ju väga palju seda, mis toimub tipus, Toompeal ja erakondades. Seda me kõik ju teame. Aga julgen öelda, et see on Eesti demokraatia jäämäe veepealne osa. Ärme teeme illusioone, et meil on mädane tipp ja kuldne vundament, see ei ole tegelikult nii.
See, mis toimub Toompeal, on objektiivne läbilõige Eesti ühiskonnast. Me peame arenema nii all kui ka üleval. Aga see, mis toimub all, ei ole leidnud nii igapäevast tähelepanu.
Ega siin muud üle ei jää kui pikaajaline areng, asjadele tähelepanu juhtimine ning avalikustamine. Kui vaja, siis tuleb teha vigade parandusi ja muuta õigusakte. Kui on vaja kedagi häbistada, siis tuleb aeg-ajalt ka seda teha.
Aga mida ikkagi teha nende reisimeeste ja -naistega, kes loomulikult räägivad sellest, kuidas nemad käisid Zürichi järvel ennast koolitamas?
Püüame järgmiseks eelarveperioodiks kindlasti kujundada raamid, mis ei võimalda nii palju sellist reisimist. Loodan, et selliseid piiranguid võimaldavad ka Euroopa Liidu üldised õigusaktid. Praegu on piirkonna enda otsustada, kas nad toetavad kohalikku ettevõtlust või õppereisi.
Lõppu veidi üldpoliitilisem küsimus: mis toimub? Ajakirjanduse reisikirjad ametnike sõitudest said tänavu alguse maanteeameti juhtidest, siis lisandus terve ports ohjeldamatult reisivaid Tartu valla ja maakonna omavalitsusjuhte. Kas nüüd on mõistus otsa saanud ja rahaga pole enam midagi mõistlikku peale hakata?
Nüüd ei toimu midagi, nüüd on lihtsalt ajakirjandus sellele tähelepanu juhtinud ja ärganud. Võin öelda pikaajalise avaliku teenistuse töötajana, et see on toimunud 20 aastat. Ei ole viimase aasta jooksul midagi oluliselt muutunud. Ja muide – pärast iseseisvuse taastamist oli ametnike reisimist kindlasti rohkem kui praegu.
Erinevus on selles, et 20 aastat tagasi oli reisimine rohkem põhjendatud. Meile oli kõik uus, me ei teadnud, kuidas ja mis. Nüüd ei ole reisimine mitte suurenenud, vaid piduri tõmbamisega on lihtsalt hiljaks jäädud – viimane aeg on pidurit tõmmata.