Mullu aprillis järsult pidurdanud liinibussis kukkunud Helga (53) murdis lülisamba ja pikaks ajaks töövõime. Nüüd asub ta advokaadi abil bussifirmalt moraalse kahju eest hüvitist taotlema.
Bussis kukkunud naine kaotas aastaks töö
21. juuni 2012, 10:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helga on nüüd juba leppinud tõsiasjaga, et õnnetus muutis kogu ülejäänud eluks tema tervist ja elusaatust - töövõimetuse tõttu kaotas ta oma huvi pakkunud töökoha Toidupangas ja pidi kuude kaupa taluma meeletuid valusid.
Mullu 5. aprillil sõitis Helga bussis nr 40, kui buss peateel liikunud autole teed andes nii järsult pidurdas, et terve reisijaskond sõidukis ettepoole paiskus. «Tundus, et bussijuht kiirustas, sest oli graafikust maas,» pidas Helga põhjuseks, miks bussijuht märkas peateel liikunud autot nii viimasel hetkel, et pidi järsult peatama. Tema oli autot juba varem märganud.
Helga ei suutnud püsti jääda hoolimata sellest, et hoidis postist kinni nii kõvasti, et nihestas õla ära. Ta kukkus kõrgemalt mademelt alumisele ja prantsatas selili. «Tundsin teravat valu seljas, mistõttu ei suutnud end enam liigutada. Isegi hingata oli raske,» rääkis ta. Liigutada ta end enam ei saanud ja jäi bussi põrandale lamama.
Buss jätkas aga sõitmist. «Ümberringi tundusid rääkivat vene memmed. Mina liigutada ei saanud, lebasin seal suhteliselt ukse all.» Mitmes peatuses avanesid bussi uksed, mille ees Helga lamas. «Inimesed hakkasid väljast tulema ja mulle peaaegu peale astuma, aga siis salongis olevad tädikesed hakkasid neid paluma, et nad ei tuleks.»
Üks noormees helistas kiirabisse ning rääkis bussijuhiga. Kiirabi saabus naisele järgi peatusse, mis oli 2-3 võrra õnnetuskohast kaugemal. Helgale pandi kaelatugi ja ta viidi kanderaamiga kiirabisse.
Pärast kuut päeva haiglas pääses ta koju. Talle pandi seljakorsett, ta pidi füsioterapeutide abil uuesti õppima vähehaaval seisma ja kõndima. Valuvaigisteid ta organism ei talunud. «Valu talumise tõttu mu mälu nõrgenes, pideva valu talumine rikub närvisüsteemi,» tunnistas Helga. Naisel tekkis isegi foobia bussiga sõitmise vastu.
Eluaegne trauma
Pärast neli kuud haiguslehel olemist tunnistati naine osaliselt töövõimetuks, sest jõud tagasi ei tulnud, ta ei suutnud kaua istuda ega seista, raskusi tõsta, lülisammas väsis mõne tunni jooksul. Neuroloog ütles kärsitult paranemist ootavale naisele, et taastumiseks tuleb kehale anda vähemalt 2-3 aastat aega. «Ise teen iga päev selja- ja joogaharjutusi, mida füsioterapeudid on määranud.»
Õnnetus on naise sissetulekut märkimisväärselt kahandanud. Toidupanga koordinaatorina tööle naasmist selline tervis ei võimaldanud ja nii leidis tööandja, et ta ei saa enam tööga hakkama.
Kuna õnnetus juhtus ühistranspordis, maksab kogu arsti määratud ravi kinni kindlustus. Kindlustus maksaks kinni selle osa palgast, millest naine 60-protsendilise tööhõive kaotamise tõttu ilma jäi, kuid kuna lisaks riiklikule töökaotuspensionile sai Helga nüüd poole kohaga töö, ei ole kindlustus sedagi summat maksma kohustunud.
Kummaliseks pidas aga Helga, et liiklusõnnetuse toimumisest hoolimata bussijuht politseisse ei teatanud – seda tegi ta lõpuks ise, kui oli haiglast koju pääsenud. «Ega kindlustus hakka ju enne maksma minu ravikulusid, kui menetlus pole toimunud,» põhjendas ta.
Uus üllatus tabas naist siis, kui sai kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mis ei leidnud bussijuhil õnnetuses süüd. Nüüd on naine otsustanud bussifirma vastu kohtusse hagi anda kahjunõude taotlemiseks.
«Minuga ei ole bussifirma ega –juht siiamaani kontakteerunud. See ei tee tervist paremaks, aga vabandamine oleks olnud inimlik. Tekib tunne, et seal on hoolimatu suhtumine reisijatesse - inimene võibki nende bussis viga saada, libiseme sellest üle,» rääkis Helga. «See on eluaegne trauma, ma pean leppima mõttega, et see terviseprobleem jääb mind elu lõpuni saatma.»
Helgat nõustav vandeadvokaat Indrek Sirk ütles, et on püüdnud Tallinna Autobussikoondisega saavutada kohtuvälist kokkulepet, aga ettevõte ei ole suvatsenud nende pöördumisele isegi vastata. «See on ka varasemast minu praktika TAK-i poolt, et nad ilma kohtuotsuseta vabatahtlikult mitte kellelegi midagi ei hüvita. Selles osas on ettevõte jäiga seisukoha võtnud,» ütles Sirk.
Tallinna Autobussikoondis ei jõudnud kahe päeva jooksul Postimehele omapoolset kommentaari saata, sest soovis enne saada politseist vastuse menetluse saatuse kohta. Ka bussijuhiga ei saanud ettevõte rääkida, sest mehel olid graafikujärgselt vabad päevad. TAKi suhtekorraldaja Sirje Roht ütles vaid, et ka reisijad ise peavad ühistranspordis hoolikad olema ja enda turvalisuse tagama, hoides sõidu ajal tugipostist kinni.