Euroopa Komisjoni algatatud Euroopa keeleoskusuuringu tulemuste kohaselt on Eesti koolinoorte inglise keele oskus uuringus osalenud 14 riigi seas neljandal kohal, teise testitud keele – saksa keele oskus oli Eesti noortel tagasihoidlikum, selles uuringus seitsmendal kohal.
Eesti noortest oskasid inglise keelt paremini vaid Rootsi (82 protsenti oskas keelt B1 või B2 tasemel), Malta (82) ja Hollandi (66) põhikoolilõpetajad. Uuringus osales 14 Euroopa Liidu riiki, samas polnud nende seas Eesti naabreid Soomet, Lätit, Leedut ning puudus ka näiteks Saksamaa.
«Eesti õpilased võiksid ju ka rootslastest paremad olla, aga kui ei ole, siis pole samuti hullu. Praegu on esimese võõrkeele omandamisega hästi aga võiks olla väga hästi,» sõnas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Aaviksoo hinnangul oli teise keelena hinnatud saksa keele oskuse tase kehvem, kuna noored sellega oma igapäevaelus väga kokku ei puutu ning keelt kasutada ei saa. Minister spekuleeris, et kui teise keelena oleks mõõdetud vene keele oskust, võinuks tulemusedki paremad olla.
«Saksa keele oskus on meie noortel praegu keskmiselt hea, aga võiks olla hea nagu inglise keele omandamine praegu,» hindas ta.
«Uuring andis meile teadmise, et Eesti koolinoorte esimese võõrkeele oskus on võrreldes Euroopa eakaaslastega igati tasemel. Küll aga on vaja mõelda, kuidas muuta etemaks teise võõrkeele õpetamist, sest siin on meil arenguruumi veel küllaga,» lisas haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Tõnu Tender.
Saksa keele oli tasemetel B1 või B2 omandanud neljandik Eesti õpilastest. Teise võõrkeele oskus oli parim Belgia, Hollandi, Malta ja Hispaania noortel.
Lisaks keeleoskusele selgitas uuring ka mõningaid keeleõppesse suhtumise aspekte. Kinnitust sai näiteks fakt, et võimalikult varajane võõrkeele õppimine tagab parema keeleoskuse.
Kuigi Jaak Aaviksoo tõdes, et mida varem midagi õppima hakata, seda paremaks ka konkreetsel alal saadakse, ei toetanud ta ideed hakata esimest võõrkeelt juba esimesest klassist õpetama. Praegune seadus kohustab koole võõrkeeleõpet alustama esimeses õppeastmes, ehk esimeses, teises või kolmandas klassis. Enamik Eesti koole toob esimese võõrkeele õpilaste tunniplaani kolmandas klassis.
«See on kaalumise koht, kui palju ja mis mahus laste õlgadele formaalse õppimise koorem panna. Riiklikuks sunniks seda (võõrkeelega alustamist esimeses klassis) teha ei taha,» rääkis haridusminister. Samas ei pidanud ta halvaks, kui lapsed soovi, aja ja võimete olemasolul vabatahtlikult võõrkeeli ka enne kolmandat klassi õpivad.
Õpilased, kes ise tunnetavad keeleõppe vajalikkust, saavutavad parema tulemuse kui keele õppimisse vastumeelselt suhtuvad õpilased. Veidi üllatavana selgus uuringu tulemustest, et õpilase iseseisev arvuti kasutamine keeleõppe eesmärgil avaldab keeleoskusele pigem negatiivset mõju.
Eesti puhul toodi eriti positiivsena välja, et koolid soodustavad igati õpetajate enesetäiendamist. Eesti nõrkusena võib märkida õpetajaskonna vananemist, seda eriti saksa keele õpetajate hulgas, kelle keskmine vanus ületas inglise keele õpetajate oma umbes 20 aastaga.
Tegu oli esimese keeleuuringuga, mis reaalselt mõõtis inimeste keeleoskust, varasemad sarnased uuringud põhinesid inimeste endi hinnangul oma keeleoskusele. Uuring viidi läbi rahvusvaheliste uuringute standardite järgi.
Vajadus sarnase uuringu järele tekkis tarvidusest anda osalevatele riikidele võrreldavad andmed võõrkeelte oskuse kohta, jagada häid kogemusi keelte õppimisest, õppemeetoditest ja õppekavadest. Teise eesmärgina seati uuringule selgitada välja, kuidas on jõutud Euroopa Ülemkogu 2002. aastal seatud eesmärgini, et Euroopa noored oskaksid vähemalt kahte võõrkeelt.
Uuringus osales 14 riiki ja andmeid koguti põhihariduse lõpetajate või keskhariduse teise aasta õpilaste keeleoskuse kohta. Valitud tase sõltus erinevate riikide keeleõppe korraldusest, s.t vanusest, mil õpilased hakkavad õppima teist võõrkeelt. Belgia kolm keelekogukonda (flaami, saksa ja prantsuse) osalesid uuringus eraldi ja seega oli uuringus osalejaid 16 juriidilist üksust.
Esimese Euroopa keeleoskusuuringu esinduslik valim koosnes umbes 53 000 õpilasest (3000 igas riigist). Igas riigis mõõdeti võõrkeeleoskust kahes kõige sagedamini õpetatavas võõrkeeles viie testikeele hulgast (inglise, prantsuse, saksa, hispaania ja itaalia keeles), nimetades neid esimeseks ja teiseks testikeeleks. Iga valimisse kuulunud õpilase keeleoskust mõõdeti vaid ühes keeles.