Väikelinn seljatas suurettevõtte

Risto Berendson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõrva linnas saavad tänavad jupphaaval uue asfaltkatte. Vahepeal meenutasid need kuumaastikku, sest vaidluse tõttu ei saanud veevärgitöid lõpetada.
Tõrva linnas saavad tänavad jupphaaval uue asfaltkatte. Vahepeal meenutasid need kuumaastikku, sest vaidluse tõttu ei saanud veevärgitöid lõpetada. Foto: Eleri Lõhmus / Valgamaalane

Kolme tuhande elanikuga Tõrva linna juhtide kohtuvaidlus suurettevõttega Infragate pani veetorustikke rekonstrueerivates omavalitsustes tiksuma viitsütikuga pommi – teoorias on oht, et Eesti peab Euroopa Liidule reeglite rikkumise tõttu maksma tagasi kümneid miljoneid eurosid.



«Kuskilt jookseb piir, kus iga omavalitsus peab kõigi võimalustega end kaitsma,» ütleb Tõrva linnapea Agu Kabrits. Tõrva linna jaoks oli see piir vanas rahas 20 miljonit krooni. Brüsseli poolt nii suure summa tagasinõudmine tähendanuks väikelinnale pankrotti.

Häirekell linnajuhtide peas

Seda kõike põhjusel, et umbes 100 miljoni kroonise kogumahuga Tõrva veevärgi uuendamise projekti koostas oma ala suurtegija AS Infragate Eesti ehk endine Eesti Veevärk Konsultatsioon. Projektiga saab Tõrva endale 30 kilomeetri jagu uusi vee- ja kanalisatsioonitorusid.

Häirekell hakkas Tõrva linnajuhtide peas helisema, kui sama ettevõte registreerus projekti valmimise ehitusliku järelevalve konkursile. Tõsiasi, et objekti omanikujärelevalvet teeb sama juriidiline isik, kes projektigi kirjutas, sisaldab juba eos huvide konflikti. Lisaks keelab sellise olukorra otseselt ehitusseadus.

Ent Infragate ärimudelis paistab see olevat tavapärane. Nii olid nad varem projekteerinud ja teinud järelevalvet kümnetes teistes kohalikes Eesti omavalitsustes, kus Euroopa rahaga veetorud maasse pandi või siiani pannakse.

Tõrva otsustas sellisele süsteemile vastu astuda. Esiteks tegi neid ettevaatlikuks Infragate vähempakkumise konkursil küsitud summa, mis oli poole väiksem kui konkurentidel.

«Meil oli tõsine hirm, et selle raha eest ei jõua Infragate inimesed lihtsalt füüsiliselt asju kontrollimas käia,» ütleb Tõrva Veejõud OÜ projektijuht Rando Allilender. «Kui nende inimesed just miinimumpalgaga töötada ei kavatsenud.»

Tõrva järelepärimisele vastanud Infragate kinnitas, et kõik on korras ja järelevalvajad tulevad vajadusel kohale nii kui naksti. Seda, et ettevõtte järelevalvajatel olid samal ajal pooleli veel teised projektid Eesti erinevates otstes, ei peetud millekski.

«Me ei tahtnud nii olulise projekti juures saada järelevalvet ainult paberil,» ütleb abilinnapea Tõnu Jaansalu. «Meie soov oli saada sisulist kontrolli.»

Tema sõnul oli Tõrval Infragatega seoses ühe objekti järelevalvega halb kogemus. Kohaliku kalatrepi ehitusel ilmusid firma järelevalvajad kohale alles neli kuud pärast ehituse algust. «Siis, kui töömehed juba betooni valasid,» meenutab Rando Allilender. Seetõttu olnud selle objektiga palju probleeme.

Nii oli otsus eelistada Infragatele teist, poole kallimat pakkumist, isegi mõistetav. Ent Infragate ei soovinud omanikujärelevalve eest küsitud 69 000 euros­t nii kergelt loobuda.

Linnajuhid pakuvad, et pigem ei olnudki küsimus niivõrd rahas, kuivõrd ettevõtte kartuses tunnistada pretsedenti, mis võimaldanuks hiljem teistelgi neile ära öelda. Ehkki tagantjärele targana oleks firma ehk seda pidanud tunnistama. Ja lootma, et asjad mujal vaikselt vanaviisi lähevad.

Juhtus aga nii, et ettevõte kaebas Tõrva linnavõimu eitava vastuse riigihangete vaidluskomisjoni (VAKO) ja sai sealt tänavu 10. jaanuaril õiguse. Tõrva linnaisad palkasid seepeale Tallinnas asuva advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO, kes vaidlustas VAKO otsuse Tallinna halduskohtus.

Vaidlus kohtus oli kõva, juriidilisi nüansse otsiti kõikjalt. Näiteks asus Infragate väitma, et tegemist ei olegi eelprojektiga, vaid eskiisi ehk vabas vormis ehituskavandiga.

«Nende soov oli, et Infragate tunnistataks igal juhul hanke tingimustele vastavaks pakkujaks,» ütleb vandeadvokaat Enno Heringson. «Kui ringkonnakohus küsis, mis siis juhtub, kui nad konkursile formaalselt kvalifitseeruvad, vastati, et siis peab selle töö tegemiseks lihtsalt mõne tütarfirma tegema.»

Üllatav avameelsus

Infragate selline avameelsus oli vastaspoolele üllatav. 28. veebruaril otsustas kohus, et õigus on Tõrval. Samale seisukohale jõuti ringkonnakohtus. Infragate kaotus vaidluses vormistati lõplikult siis, kui riigikohus keeldus nende kaebust menetlusse võtmast.

Formaalselt jätab otsus Infragate eemale Tõrva veevärgi ehituse järelevalvest ja ka 69 000 eurost. Ent sisuliselt tähendab see, et kõik teised Euroopa kaasrahastusel tehtud veevärgiehitused, mille projekti on koostanud ja järelevalvet tegi või teeb Infragate, on sattunud raha tagasinõudmise ohtu.

Kui formaalselt esineb hankes rikkumisi, on Brüsselil õigu­s projekti rahastamisest küsida tagasi veerandi jagu. Tõrva linna 7,6 miljoni euro suuruse projekti puhul olnuks see summa ligi 1,5 miljonit eurot. Tõrva linna eelarve jääb umbes kolme miljoni euro kanti.

Abilinnapea Jaansalu sõnul ei saanud Tõrva endale seda riski lubada, üks halb näide raha tagasiküsimisest oli linnal juba võtta. See oli siis, kui Mõmmiku lasteaia renoveerimisele kulunud summast küsiti paar aastat tagasi pool miljonit krooni EASi raha tagasi formaalsete vigade tõttu. Ei lugenud, et varem oli EAS kõik kulutused nõuetekohaseks tunnistanud.

«Olime algusest peale selles loos (Tõrva veevärgi ehitus – R. B.) suhteliselt kindlad, et loeme seadust õigesti,» põhjendab Jaansalu. «Nii oli meil valik, kas minna Infragatega vaikselt edasi või panna asi suure kella külge. Valisime viimase variandi.»

Jaansalu sõnul saanuks esimene põhjalikum Euroopa või siseriiklik kontroll aru, et asjad on viltu vormistatud. «Ei maksa loota, et neid asju tagantjärele ei kontrollita, nii et kui meil oli valida, kas õudne lõpp või lõputu õudus, siis valisime esimese.»

Linnapea Kabritsa sõnul ei tahtnud nad «kõrvu lihtsalt lonti tõmmata» ja teha nii, nagu suurettevõte soovib. Kabritsa väitel oli neil vaidlusse laskudes riskida muudegi asjadega, kui ohuga hiljem hiiglaslik summa tagastada.

Olukord, kus linnas veetorustike kraavide kaevamise tõttu tolmavaid teid ei saanud poole aasta jooksul asfalteerida, sest osa töid oli vaidluse tõttu lõpetamata, on kohalikke valimisi arvestades suur risk. See on risk kaotada linnakodanike hääli.

Kabrits räägib, kuidas ta mööda künklikke linnatänavaid autoga vaikselt kulgedes sattus olukorda, kus muru niitnud vanadaam rebis linnapea auto ukse lahti ja hüüdis, et kaua see pull linnas veel kestab? Veevärk peaks Tõrvas lõplikult uuendatud saama 2013. aasta lõpuks.

Kommentaar

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles