Oportuniteedi ehk avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kohtuistungitest pääsenud süüdistatavaid ei saa juriidilises mõttes kurjategijateks pidada, leiab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogia professor Jaan Ginter.
Kriminaalõiguse professor: oportuniteediga kohtu alt pääsenuid ei saa kurjategijaiks pidada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui asi on oportuniteediga lõpetatud ja isik ise pole süüd tunnistanud, siis formaaljuriidiliselt ei ole korrektne isikut kujategijaks või kuritöö toimepanijaks nimetada. Ainult neid isikuid võiks käsitleda süüdi olevatena, kes on avalikult süüd tunnistanud,» sõnas Ginter.
Ginter selgitas, et oportuniteediprintsiip on ajalooliselt pärit Ameerika Ühendriikidest ning sealsed kohalikud osariigiprokurörid on täitevvõimust sõltumatud ning rahva poolt valitud.
Eestis on prokuratuur täitevvõimu osa ning sellest tuleneb Ginteri hinnangul rahva kõrgendatud tähelepanu avaliku huvi ja oportuniteedi küsimustele. Tema teada ei ole Eesti prokuröridel kindlat reeglistikku, mille alusel avaliku huvi olemasolu või puudumist määrata saaks.
«Mina näen probleemi kõige rohkem selles, et oportuniteediprintsiibi rakendamiseks peaks prokuratuur olema selgelt täitevvõimust sõltumatu. Selle pärast on siis olnud ka hästi palju kahtlusi, kas selle printsiibi rakendamine toimub just õigusemõistmise huvidest lähtudes,»
Ginteri sõnul on Ameerika Ühendriikides väga palju uuritud, kuidas määratleda oportuniteedi või plea bargain’i (USA kokkuleppemenetlus) korras kohtu ette ilmumisest pääsenuid süüdi-süütu skaalal. Oportuniteedi ega plea bargain’i puhul ei ole nõutav, et isik peaks oma süüd tunnistama, kahtlusalune võib kohtust pääseda ilma süüd omaks võtmata.
Kommenteerides Imre Araka juhtumit, kus kohtutrepil pressifotograafi rünnanud mees pääses oportuniteedi rakendamise tõttu kohtust, tõdes Ginter, et avalikult Arakat selle teo toimepanijaks nimetada ei saa. Samas ei saa tema hinnangul väita, et Eestis oportuniteeti liiga palju rakendatakse või teeks prokurörid seda liiga kergekäeliselt.
«Ma usun, et Imre Arakas pani toime kuriteo aga selleks, et öelda, et ta kurjategija on ja jääda seda koguaeg avalikult väitma, peaks olema tema süü tõendatud sellise mehhanismiga nagu me oleme oma õigusriigis kokku leppinud,» ütles ta.
Sellise süütuse presumptsiooni keerulise situatsiooni näitena tuuakse professori sõnul tihti olukord, kus just pussitatu leidnud isik tegeleb parasjagu noa kannatanu rinnast välja tõmbamisega kui teda samal momendil tunnistaja poolt nähakse ja takistatakse
«Tegelikult me ei saa alati sada protsenti oma silmi uskuda. Neid teemasid arutades tuuakse näiteid situatsioonidest, kus tunnistajale on 100 protsenti tundunud, et tegemist oli kuriteoga ja et isik pani kuriteo toime, kuigi tegelikult see nii polnud,» lausus Ginter.