Avaliku menetlushuvi mõiste on üks valestimõistetavamaid aspekte oportuniteediprintsiibi puhul, samas võimaldab oportuniteet õiguskaitsel keskenduda tõsisematele kuritegudele ning esmakordseid rikkujaid väiksemate eksimuste korral kriminaalkaristusest hoida, leiab riigi peaprokurör Norman Aas.
«Avalikku menetlushuvi ei tohi seejuures võrdsustada avalikkuse uudistejanu või meedia huviga, see ei ole sõltuv ka sellest, mil määral avalikkus konkreetsest juhtumist teadlik on ja kuidas sellesse suhtub,» sõnas Aas.
Tema hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine oportuniteediprintsiibi alusel mitmes mõttes positiivne ning seda rakendatakse enamikus Euroopa riikides.
Peaprokurör tõi välja, et piiratud ressursside tingimustes ei suuda riik kõikidele õigusrikkumistele võrdselt tähelepanu pöörata ning samas pole ka riigi huvides näiteks kergeid või esmakordseid rikkumisi kriminaalkorras karistada.
«Oportuniteediprintsiibi rakendamine aitab tagada, et põhirõhk asetatakse raskemate kuritegude menetlemisele, hoides kergemate rikkumiste arvelt kokku aega ja raha. Avaliku menetlushuvi puudumine sisuliselt tähendabki seda, et isiku karistamine ei ole üld- ega eripreventiivsetel eesmärkidel tingimata vajalik,» lausus Aas.
Oportuniteediprintsiip muudab riigi sanktsioonisüsteemi paindlikumaks – kriminaalkorras süüdimõistmise asemel määratakse kahtlustatavale kohustus teha üldkasulikku tööd või maksta riigile teatud kindel summa ning hüvitada menetluskulud. Seega pääseb kahtlustatav vaid kohtuprotsessist, mitte aga kergematest sanktsioonidest. Riigikohtu seisukoht on, et üksnes süüteo tunnustega teo toimepanemine õigustab sanktsioneerivate kohustuste panemist kahtlustatavale või süüdistatavale teda kohtulikult süüdi tunnistamata. Samas ei pea see rajanema sellisel tõenduslikul baasil ja õiguslikul analüüsil, mis on nõutav kohtuotsuse puhul.
«Oportuniteediprintsiibi puhul on üheks oluliseks aspektiks ka kannatanu huvide parem kaitse, kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel hüvitatakse kannatanule üldjuhul kahju oluliselt kiiremini, kui see oleks toimunud täispikas menetluses,» rõhutas peaprokurör.
Lisaks avaliku menetlushuvi puudumisele eeldab kriminaalmenetluse seadustik oportuniteediprintsiibi rakendamiseks ka teo süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist kahtlustatava käitumises, see selgitatakse välja kriminaalmenetluse käigus.
Riik on võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse huvides täpsustanud avaliku menetlushuvi mõiste sisu, kuna oportuniteediprintsiibi rakendamine eeldab avaliku menetlushuvi puudumist. Eestis on riigi peaprokurör kehtestanud vastava juhise, kus avatakse nii süü suuruse kui ka avaliku menetlushuvi mõistet erinevate kuritegude puhul.
Aas märkis, et kuriteos saab Eestis isiku süüdi mõista üksnes kohus, oportuniteediprintsiibi alusel menetluse lõpetamise puhul ei ole seetõttu juriidiliselt õige rääkida ei kurjategijast ega ka kuriteos süüdiolemisest. Samas tähendab paragrahv 202 rakendamine olemuslikult seda, et prokuratuuri hinnangul on isik kuriteo toime pannud.
«Isiku soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega paragrahv 202 alusel tähendab, et isik loobub talle kahtlustuses etteheidetud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Isik ei pea ennast selleks otsesõnu süüdi tunnistama, küll peab ta nõustuma prokuratuuri määratud kohustuste täitmisega,» selgitas Aas.
2012. a esimese kuue kuu jooksul on prokuratuur lõpetanud kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 202 alusel menetluse 1223 kuriteos kahtlustatava suhtes, kohtu ette saadeti samal ajal prokuratuuri poolt 5583 isikut.
«Selline vahekord on püsinud viimaste aastate jooksul sisuliselt muutumata. Seega on tänaseks oportuniteediprintsiibi rakendusala välja kujunenud ja leidnud endale olulise koha Eesti kriminaalmenetluses,» tõdes Aas.