Eesti mereväe lipulaev Admiral Pitka seisab juba neljandat aastat tühjalt kai ääres remonti oodates ning mõne aasta eest ostetud kolm miinijahtijat ei suuda kaadrivähesuse tõttu korraga merele minna.
Mereväe laevad seisavad raha- ja kaadripuudusel sadamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti mereväe lipulaev Admiral Pitka seisab juba neljandat aastat Miinisadamas kai ääres ning ootab remonti. Rahapuudusel on seda juba alates 2008. aasast edasi lükatud ning ilmselt läheb veel mõni aasta, enne kui lipulaev taas merekõlbulik on.
Viimati osales Admiral Pitka õppustel 2007. aastal kui osales aasta suurimal NATO mereväeõppusel Euroopas Noble Mariner 2007. 1975. aastal Taanis ehitatud Admiral Pitka on oma tüübilt staabi- ja toetuslaev, mille ülesanne on varustada operatsioonil või õppusel osalevaid laevu merel vajaminevaga. Eesti mereväe lipulaevaks sai Admiral Pitka 2000. aastal. Laeva meeskond on 43-liikmeline, neist kaheksa ohvitseri.
«Raha on alati vähe, seepärast on selle kasutamine prioriteetide küsimus. Kindlasti ei ole see ühegi mereväe lipulaeva jaoks sobilik olukord,» kommenteeris viitseadmiral Tarmo Kõuts Admiral Pitka kurba saatust. Seda miks mereväe lipulaev nelja aasta jooksul kaitseväe rahajaotamisel prioriteetide hulgas pole olnud, ei osanud Kõuts öelda.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Aivar Riisalu lipulaeva olukorda nii traagiliselt ei näe. Tema hinnangul on merevägi rasketel aegadel pidanud tõesti prioriteete seadma, kuid lipulaeva remont on esmaste võimekuste ja kaadri säilitamise vajaduse kõrval teisejärguline olnud.
«Selge on see, et eks lipulaev ka üks hetk korda tehakse, kuid ega Pitka kai ääres seismine nüüd nii suur tragöödia ei ole. Merevägi on käitunud adekvaatselt, sest me oleme oma miinitõrje suutnud hoida toimevõimelisena,» sõnas ta.
Riisalu rõhutas, et Eesti on mereväge arendanud ratsionaalselt, võttes endale rahvusvaheliselt vajaliku ja kaitseväele jõukohase rolli – miinitõrje ning teinud selleks miinijahtijate ostmise näol vajaliku investeeringu.
«Eesti kaitsevõimele ja rahvusvahelisele koostööle, mis seda tagab, on esmatähtis miinitõrje ja seda me oleme suutnud tagada. Meil on mõistlik olemasolev ressurss, niipalju kui seda veel järel on, paigutada eelkõige meie põhivõimekusse, mis on Eesti jaoks optimaalne, ja mõistlik – see on miinitõrjevõimekus,» märkis ta. Ta tõi ka välja, et mereväe sadamad on korda tehtud ning juunikuistel õppustel, kus harjutati liitlaste vastuvõtmist, sai Paldiski sadam USA sõjaväelastelt palju kiita.
Tema sõnul on lipulaeva staatus eeskätt mereväe siseasi ning väga emotsionaalne au väljendus. Samas koosneb Eesti laevastik vähem kui kümnest alusest ning admirale on ajaloo jooksul kolm olnud. Seepärast ei pea ta vajalikuks remondi ajaks lipulaeva staatuse andmist näiteks kolme aasta eest ostetud miinijahtijale Admiral Cowan.
«Kas me peame olema väga kinni selles, mis see lipulaev parajasti on. Pole meil neid admirale peale ühe, kes saaks seda lippu väärikalt kanda,» lausus ta.
Majandusbuumi aega jäävad ka teise mereväe põhiprobleemi, suure kaadrivoolavuse ja –puuduse juured. Kui valitsus 2006. aastal kolme «Sandown» klassi miinijahtija hanke heaks kiitis oli kaitsejõududes mehi piisavalt ning ka palganumbrid tõusid konkurentsi survel.
«Kui miinijahtijad osteti, jätkus mehi nii maale kui ka merele,» ütles viitseadmiral Tarmo Kõuts, kes 2006. aastal kaitseväe juhataja ametist loobus, et 2007. aastal Riigikokku kandideerida.
Kuid majanduskriisi saabudes langetati kaitseväelaste palku tema andmetel keskmiselt 20 protsenti ning seejärel on kaitseväest parema palga järele lahkunud kümneid ohvitsere.
«Enamik neist on noored elujõus mehed, kellel on vaja oma peresid üleval pidada ning tõenäoliselt on paljudel neist ka kohustused pankade ees. Mujal makstakse tunduvalt suuremat palka ja kuna kõik merega seonduv on rahvusvaheline, siis on meie mehed on kõikjal oodatud oma oskuste poolest,» sõnas Kõuts.
Seda, et merevägi välismaiste laevakaitsefirmadega palkade osas konkureerida ei suuda, tunnistas ka Riisalu.
«Mereväe kaadriprobleemid tulenevad eelkõige sellest, et rahvusvahelised turvafirmad, kes laevakaitseoperatsioone korraldavad, on rehitsenud sealt kõige rohkem inimesi,» möönis ta.
Riisalu andmetel on merevägi selle probleemiga viimasel ajal usinamalt tööle hakanud ning kuna kaitsekulud on nüüd riigieelarves fikseeritud, siis tuleb seda teha prioriteetide muutmise kaudu.
«Eestis on see probleem tervikuna ja ma tean, et kaitsevägi summaarselt oma sisemiste ressursside arvelt palgareformiga tegeleb. Tuleb endale aru anda, et inimesed on võti. Kaitseväelaste väljaõpe, igas väeliigis, on nii pikk ja kallis protsess, et neid ei tohi niisama minema lasta,» sõnas ta.
Seda, kui suur kaadripuudus mereväes praegusel hetkel on, Riisalu täpselt ei teadnud ega soostunud ütlema. Asjaga kursis olevad inimesed on väitnud, et kolmest miinijahtijast suudetakse vajadusel kohe välja panna vaid üks, teiste jaoks tekiks meeskondade komplekteerimisel juba probleeme.
«Võin seda öelda, et kui meilt on palutud rahvusvahelistesse kiirreageerimisjõududesse või õppustele miinijahtijaid, siis me oleme suutnud need tagada,» lausus Riisalu.
Seoses mereväe juhtide puhkuste- ja väliskomandeeringutega ei õnnestunud Postimehel mereväe poolseid kommentaare kahe päeva jooksul saada.