Turvakodu kassidele elavad internetis kaasa tuhanded inimesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas tegutsev Kasside Turvakodu on kaheksa aasta jooksul leidnud uue kodu rohkem kui 4000 kassile, kõige suuremaks abimeheks on sealjuures olnud internet ja sotsiaalvõrgustikud.
«Facebook on meie kõige olulisem infokanal ja suurim abimees,» räägib turvakodu üks pikaajalistest vabatahtlikest Marion Maksimov. Ühingul on Facebookis 4371 sõpra, kellest pooled on igapäevaselt aktiivsed. Interneti kaudu leitakse kassidele uusi omanikke ja vahepeatusena mõeldud hoiukodusid.
Eile üles riputatud postitust kodututest kassipoegadest jagab oma Facebooki seinal enam kui sada inimest, veel rohkemad on oma pöidla selle postituse peale püsti tõstnud. Paarikümnes kommentaaris selgub, et ühe inimese jaoks muutus piltidel olev kiisu nii sümpaatseks, et ta sõitiski hoiukodusse kassile järgi. Seda kõike vähem kui ööpäeva jooksul.
Turvakodu vabatahtlikke see ei üllata, kuna kaheksa aasta jooksul on nende ümber tekkinud suur seltskond huvilisi. Mõnele turvakodu Facebooki postitusele on reageerinud ja kaasa elanud pea tuhat inimest.
MTÜ Kasside Turvakodu koosneb vabatahtlike ja hoiukodude võrgustikust. Kadrioru serval tegutseva turvakodu ruumides elab püsivalt umbes kolmkümmend viis kassi, samal ajal on hoiukodudesse paigutatud üle kahesaja looma. «Kevadeti on palju lisatööd mahajäetud pesakondade näol, hetkel otsib uut omanikku ligi 30 pesakonda pisikesi kassipoegi.»
Turvakodus ei hukata ühtegi looma
Kasside turvakoduga sarnaseid vabatahtlikel põhinevaid ühinguid on Eestis teisigi. Lisaks töötavad omavalitsuste rahastatud loomade varjupaigad. Ametlikud varjupaigad on kohustatud reageerima igale abipalvele ja üles korjama kõik tänaval hulkuvad kassid. Vabatahtlikel põhineval turvakodul ei jaguks selleks inimesi ega raha.
«Suurim erinevus varjupaigast on, et meie turvakodus ei hukata ühtegi looma,» kirjeldab turvakodu vabatahtlik Edit Kauts. Seaduse järgi hoiab varjupaik looma kaks nädalat ja kui talle selle aja jooksul järele ei tulda või uut kodu ei leita, sõltub looma edasine saatus sellest, kui palju varjupaigas hetkel ruumi jagub. Turvakodu vabatahtlike andmetel püüdis linna varjupaik eelmisel aastal kinni 2100 kassi, kellest üle 1800 hukati.
Maksimov nõustub loomade varjupaiga vajalikkusega. «Riigil peab olema organisatsioon, kes hulkuvate kasside probleemiga tegeleb ja eks nad teevad seda nii hästi kui saavad,» ütles ta. Ise ta aga ühtegi kassi varjupaika ei viiks.
Kautsi sõnul on paratamatu, et turvakodu ei jõua kõiki loomi aidata. See-eest ei hukata ühtegi looma, ükskõik kui kaua läheb aega uue kodu otsimisega. «Hiljuti leidis pärast kuue ja poole aasta pikkust ootamist omale kodu triibik nimega Villu.» Viimastel kuudel said endale kodu veel kaks kassi, Emily ja Brenda, kes mõlemad üle viie aasta turvakodus olid elanud.
Lisaks niinimetatud veterankassidele on uue kodu leidnud ka külmavõetud kõrvadega Kiisbet, pooliku sabaga Ronja ja vigastatud käpaga Katja. «Meid ei heiduta, kui nad on kolmekäpalised või ühesilmsed,» ütleb Kauts.
Turvakodust võetud kass ei tohi saada järglasi
Kõik turvakodu loomad vaktsineeritakse, kiibistatakse ning steriliseeritakse või kastreeritakse. Ükskõik kui toredasse peresse kass antakse, peavad need kolm nõuet täidetud olema, ilma ühegi erandita. Kui kassipoeg on operatsiooniks liiga väike, peavad uued omanikud lubama, et hiljemalt aasta pärast tehakse vajalikud toimingud.
Turvakodu vabatahtlike sõnul on nende kõige olulisem missioon peatada hulkuvate loomade paljunemine. «Meil on reegel, et turvakodust võetud kass ei tohi kunagi järglasi saada.» See lause on kirjas ka lepingus, millele iga uus omanik alla peab kirjutama.
Maksimov paitab triibulist kassi nimega Tõnnu ja kirjeldab, et paari nädala eest tundus kassi seisund lootusetu: «Tõnnu põeb kasside immunsuspuudulikkust ehk FIV-i ja ta olukord oli leidmise hetkel väga kehv.»
Inimesele see viirus ei levi ja teine kass võib nakatuda vaid väga tõsise ja verise kähmluse käigus. Tõnnu, kes oma haiguse tõttu ööseks puuri kinni pannakse, on rahuliku meelega ja kaklema ei kipu. Ta laseb end paitada ja lööb vaikselt nurru. Maksimov lausub, et iga loom on väärt päästmist: «Ka kassi elu on elu.»