Keeleteadlane: muutsime keelereegleid, et need inimestest ei kaugeneks

FOTO: Sille Annuk.

Eesti keele instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll rääkis intervjuus Postimehele, kuidas endistest keelevigadest saavad uued keelenormid ja miks Emakeele seltsi keeletoimkond tänavu juunis just nimelt rea sellised otsuseid langetas.

Juunis tehtud muudatuste põhjendusi lugedes kumab neist läbi see, et neid ajendas olukord, et seniste reeglite järgi kirjutasid vähesed. Kas on õige muuta keelt sellel põhjusel?

Kõik keeletoimkonna otsused peavad võimalikult hästi kajastama seda keelepruuki, mida haritud inimesed loomulikkuses kasutavad. Kui õigekeele ja kõnekeele vahel tekivad häirivad lahknevused ja kui ka haritud inimesed ei oska enam keelt kasutada, siis on paratamatu, et reeglid tuleb üle vaadata.

See on tegelikult suur dilemma, kui palju me saame kaasas käia keelemuutustega ja kui palju säilitada kirjakeele traditsioonilisi väärtusi. Oleme seda lahendanud öeldes, et vanad reeglid ei muutu kehtetuks – keegi ei pea põhimõtteliselt midagi ümber õppima. Kindlasti me ei taha, et keelereeglid oleksid nagu õigusaktid, et iga päev elame uue normi järgi.

Mõistate, et paljud inimesed tunnevad nüüd, et nõukogu otsus on keele mugandamine valesti kirjutajate järgi?

Ma saan neist muidugi aru, aga keeleteaduse mõttes ei olnud tegemist vigadega, vaid sellega, kas inimene kasutab standardkeelt või kaldub sellest kõrvale. See, mis on viga õppetooli seisukohalt, ei pruugi olla viga igapäevakeele seisukohalt. Need «vead» teinekord muutuvadki edaspidi uuteks keelenormideks. Kui tegeliku keelekasutuse muutus muutub aktsepteeritavaks enamikule haritud inimestest, siis ta nii ka otsustatakse.

Alates 1980ndatest aastatest oleme hoidnud joont, et püüame normitud keele ja n-ö tegeliku keele vahed hoida võimalikult väikesed. Kui meie kirjakeel muutuks liiga elukaugeks või kunstlikuks, siis väikerahva puhul tekib oht, et keel muutub inimestele võõraks ja asendatakse pikas perspektiivis mõne muu keelega.

Kui palju te vaagisite muudatuste mõju, näiteks õpilastele ja õpetajatele?

Mõju sõltub sellest, kui kiiresti need muudatused ellu lähevad. Muudatused avaldati just vastu suve teadmisega, et sügiseks on need juba piisavalt tuttavaks saanud. Kui kriitilisi kohti ehk eksameid silmas pidada, siis need on ju alles järgmisel kevadel ja aega peaks olema piisavalt.

Ütlete otsuses, et tulevikus loetakse õigeks nii endise kui ka uue reegli järgi kirjutamine. Samas näitab kogemus, et aastate möödudes jäetakse lubatuks vaid üks. Kui kauaks paralleelkasutus kehtima jääb?

Keelenõu ilmselt soovitab tulevikus kasutada uut vormi. Samas kui meilt küsida, et kas vana vorm on nüüd vale, siis kindlasti ei ole. Näiteks ütleme küsijatele endiselt, et jutumärkide lisamine ajalehtede nimetustesse ei ole väär - reeglites on see endiselt võimalik.

Pööramise-käänamise puhul võib tõesti olla, et selles ei muutugi midagi – vana norm jääb määramata ajaks alles. Samas õigekirja puhul on seda raske lubada. Mingil hetkel jäävad vanad normid ikkagi kõrvale, kuna keegi ei kasuta neid enam. Siis on mõistlik ainult üks vorm lubatuks jätta.

Aeg, mille jooksul muutused keeles kinnistuvad, on väga pikk – vähemasti üks inimpõlv. Näiteks helistavad meile siiamaani inimesed ja küsivad, et uue lühendireeglistiku järgi ei pea enam lühendite järele punkte panema. Kui me ütleme neile, et see otsus on pärit aastast 1981, siis nad on üsna imestunud.

Kui sageli toimkond keelereeglites uuendusi teeb ja kuidas need sünnivad?

Otsuseid teeme nii harva kui võimalik. Põhimõtteliselt võib muudatusettepaneku esitada igaüks, aga loomulikult jälgivad probleemseid vorme ka keeletoimkonna liikmed ise. Muudatusotsuste üle me ei hääleta, sageli on õnnestunud need vastu võtta konsensusega.

Eesti keelel on olnud murrangulisi perioode omajagu – üks oli kindlasti 1990. aastate alguses, kui keelepraktika ja tegelikkus muutusid nii kiiresti, et reeglid jäid jalgu. Pärast seda oleme teinud pisikesi muudatusi keelde pidevalt, aga need ei ole olnud eriti põhjapanevad. Võib-olla see nüüdne ajaloosündmuste kirjutamine väikese tähega ongi kõige kriitilisem, aga hea meel on tõdeda, et ajaloolased seda otsust ka toetasid.

Kui palju üldse on eesti keeles veel muutmist vajavaid reegleid?

Neid, kus tegelik keelekasutus on reeglist erinev, ikka on. Näiteks me praegu soovitame kaheosaliste liitsidesõnade puhul, mis on sidekriipsuga kokku pandud, käänata mõlemat sõnapoolt, näiteks lasteaia-algkooli. Tegelikult seda ei tehta ja siin on mõtlemise koht. Samuti on õigekirjareeglites päris palju juhtumeid, mille puhul tuleb reegli omandamiseks see endale pähe õppida ja see ongi kogu loogika. Seal tuleb asi kindlasti lihtsamaks teha.

Millal võib eesti kirjakeelde oodata järgmisi uuendusi?

Keeletoimkond käib koos mitu korda aastas. Järgmised suured otsused võivad tulla juba sügisel, sest tuleval aastal ilmub õigekeelsussõnaraamatu uus väljaanne. Meil on töös palju analüüse ja mõned otsused saavad olema sellised, mis jõuavadki inimeste ette õigekeelsussõnaraamatu uute vormingutena. Muudatusi tuleb, sest sõnaraamat peab tegelikku keelt kajastama ja seda ka suunama, kui võimalik.

Emakeele seltsi keeletoimkonna 11. juuni otsused:

1) Ajaloosündmused, ajastud jms nimetused kirjutatakse väikese algustähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed: teine maailmasõda, vabadussõda, laulev revolutsioon, jüriöö ülestõus, lahesõda, aga: Tartu rahu.

2) Nüüd tohib kokku kirjutada määrsõnaühendeid, näiteks kasvõi, justnagu, justnimelt, mistahes jt, mis varasemalt lahku kirjutati.

3) Sõnas võib-olla pole sidekriipsu kasutamine enam kohustuslik ja lubatud on kokkukirjutamine.

4) Ühend- ja väljendverbidest moodustatud mine-liitelised teonimed, ja-liitelised tegijanimed ja
kesksõnadest moodustatud lt-liitelised määrsõnad võib kirjutada kokku või lahku. Näiteks:
allakukkumine või alla kukkumine, juuresolija või juures olija jne.
 

Tagasi üles