Kehv suveilm pole suveteatrisaale tühjaks jätnud

Erilised kohad, loodus ja taustaks kõlav linnulaul teevad suvistest vabaõhuetendustest tõelise ja nauditava keskkonnateatri. Lillede ja puude rüpes etendatakse Harjumaal Kaunissaare külas endises Birkenruh’ mõisaõues Marie Underi ühest suvest kirjutatud lugu «Birkenruh’ episood. Kurb armulugu». Foto: Toomas Huik

Eesti suvisest teatrihooajast hakkab kujunema omalaadne siseturismi liik, mida harrastavad tuhanded teatrisõbrad.
 

Kehv suvi ei ole oluliselt kahandanud Eesti inimeste teatrihuvi, kuid lootus, et suveteatritel hakkab pärast majanduslangust taas tulusalt minema, ei ole end õigustanud. Põhjuseks on seni valitsenud viletsavõitu ilm ja inimeste kukruis valitsev tühjus.

«Sel suvel on võrreldes eelmise aastaga publiku osas tagasiminek olnud,» tõdes tosin aastat tegutsenud ühenduse R.A.A.M juhatuse liige Märt Meos. «Eelmisel aastal tundus, et suveteatril hakkab taas hästi minema, ent see optimism on kadumas.»

Ta lisas, et nende teatri Tõstamaal mängitud eelmise suve tükk «Pruutide kool» läheb täissaalile (vaid 30 kohta saalis ongi), aga Jänedal Pulli tallis napib publikut. «Kes tahab näha head eesti teatrit kerges tšillikastmes, tulgu vaatama!» kutsus ta.
Meos nentis, et kuigi neil pole sel suvel ühtegi vabaõhuetendust, mõjutab halb ilm publiku hulka ka siis, kui katuse all mängida.

«Kümne aasta jooksul on meil sel suvel esimest korda vihma tõttu kaks etendust ära jäänud,» tõdes Kell Kümme nimelise teatri juht ja lavastaja Roman Baskin. Publiku vähesuse üle tema ei kurda.

Tuul segab kuulamist
Kas on teatritegemine jumalale meelepärane tegevus, aga nii palju, kui Postimees jõudis suveteatritegijailt uurida, on vabaõhuetenduste ajal enamasti siiski vihm järele jäänud või isegi päike välja tulnud.

«Ühel korral sadas enne etendust nagu oavarrest ja juba kaalusime etenduse ärajätmist, aga viis minutit enne algust läks taevas korraga täiesti selgeks, kuivatasime pingid ära ja pool tundi hiljem alustasime,» meenutas Hiiumaal Kalana sadamas mängitava Tjorveni-loo produtsent Ere Naat.

«Tjorvenile vihm, tuul ja laine isegi sobib,» nägi Astrid Lind­greni loo lavastaja Jaanus Rohumaa tuulise Kalana lisaväärtust saarel toimuva sündmustikuga etendusele. «Mõnel proovipäeval puhus nii vali tuul, et näitlejatel oli tegu, et üksteist kuulda.»

Publikupuuduse üle ei võinud kurta ka Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene, kui rääkis lavastusest «Peko» Setumaal. Juba teist suve on 900 kohta neile etendustele välja müüdud. «See on kindlasti omaette fenomen, et nii palju inimesi ka Tallinnast siia kaugele on etendusi vaatama sõitnud,» lausus Nõgene.

Rahapuudus takistab
Emajõe Suveteatril on sel aastal neli etendust erinevais paigus, neist kaks alles alustavad. Tartu toomkiriku varemeis mängitava «Undiini» vabaõhusaali 300 kohast on kaks kolmandikku täis olnud ja produtsent Liisa Kaha sõnul tuleb laussuviseks läinud ilmadega publikut järjest juurde.

«Ilus ilm tõi kohe rohkem rahvast,» kiitis ka ühenduse Tuulekell juhatuse liige Margit Eerik läinud neljapäeva õhtul Harjumaal Kehra külje all, kus etendati Marie Underi, tema meeste ja laste lugu.
Kui nende esimesed etendused olid Birkenruh’ mõisa varemetes välja müüdud, siis vahepealsete viletsamate ilmadega kahanes vaatajate hulk 250-lt vaid sajani.

Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov on samas veendunud, et ilm teatrikülastust ei mõjuta. «Teatrisse tullakse sõltumata ilmast, sest vaatama ei tulda ju mitte ilma, vaid konkreetset etendust ja näitlejat,» kinnitas ta. «Tullakse, kui on hea sisukas lugu.»

Ilmselt just seepärast läks Emajõe Suveteatril hästi ka juba lõppenud «Ekke Moori» etendustega Viimsi vabaõhumuuseumis. «Päris raju sügis­ilm oli meil juunikuus, aga see läks ikka meeldivalt hästi,» rõõmustas Dvinjaninov.

Samal veendumusel oli Roman Baskin. «Inimesed tahavad head asja näha ja me mängime väärt dramaturgiat,» kinnitas Baskin. «Maugham, Shaw, Ayckbourn, O’Neill,» loetles ta oma lavastuste autoreid.

Kella Kümne teatri kaks senist selle suve lavastust on läinud 80 protsenti täis saalidele ja publik on üles leidnud ka vähetuntud mängupaiga Ohtu mõisas. Üht lavastustest, «Iha jalakate all» mängib väiketeater juba kolmandat suve ning teist, «Ringi» teist suve.

Dvinjaninovi sõnul ei anna tänavune suvi kahjuks siiski tunnistust, et masust oleks välja tuldud. «Sõltumata ilmast ei saa teatrisse tulla, kui rahakotis selleks raha pole,» tõdes ta.
Samas – puhtalt piletirahast kallist suvist teatritegemist kinni ei maksa.

Piletihinnad kõiguvad seitsmest eurost kaheksateistkümneni, aga mõnesajale vaatajale mõeldud etenduste kulud on suured.

«See on sisuliselt ekspeditsioon, kui näiteks kas või Otepääle teatrit tegema läheme – lava ja kõik muu tuleb kohale vedada ja üles ehitada,» lausus Dvinjaninov. «Suvelavastus on kordades kallim kui oma teatrimajas mängimine,» lisas ta. Tema sõnul jääb suvelavastuste eelarve 40 000 – 70 000 euro vahele, sõltuvalt ka sellest, kui palju näitlejaid tükis mängib.

«Toetused, mis vahepeal – enne majanduslangust – väga heaks kasvasid, on kokku kuivanud,» ütles Dvinjaninov. «Peame lootma publiku armule ja toetajatele, muidu on Emajõe Suveteatri edasine tegevus küsimärgi all.» Emajõe Suveteatril tuleb augustikuuks välja veel kaks värsket lavastust – üks Tartus Ateena keskuses ja teine Otepääl. «Kui saalid täis, saame hakkama,» oli Dvinjaninov lootusrikas.

Ots otsaga välja tulemine on siiski keeruline. «Mõni aasta tagasi maksis kultuurkapital näitlejate honorariraha päris hästi, aga praegu on meie põhimure, et näitlejad palgaraha kätte saaksid,» nentis alates 2007. aastast kolm suvist etendust korraldanud Harju-Jaani kihelkonnas tegutseva ühenduse Tuulekell juhatuse liige Margit Eerik.

Haritud publik
Suviste etenduste jaoks on kuni mõnetuhandeeuroseid toetusi jaganud kultuurkapital, üht-teist on jagunud hasartmängumaksust; enamasti toetavad ka kohalikud omavalitsused, kui teater nende koduõuele tuleb, ja rahalist tuge on saadud isegi Euroopa fondidest, mis maaelu arendamist toetavad.

«Tegime talvel head eeltööd sponsoreid ja toetajaid otsides ja loodame ots otsaga kokku tulla,» ütles Tjorveni-loo produtsent Ere Naat. «Küsiti, kas me tõesti arvame, et siin kaugel Kalanas 2000 vaatajat saame, aga kõik 330 kohta on olnud üheksal etendusel täis,» märkis ta. Naat oli tänulik ka kohalikele toetajatele ja paljude vabatahtlikule tööle, mistõttu on suur trupp kaugel Hiiumaal saanud mitu nädalat elada ja toredat lavastust teha.

«Mind hämmastab Eesti publiku haritus ja see, kuidas omavaheline infotelefon töötab: kui on hea asi, siis leitakse etendus ka ilma meediakärata üles,» kiitis Rohumaa.

Kuna suviseid lavastusi on palju – üle viiekümne –, siis nimetasid teatritegijad, et kasvama on pidanud ka reklaamisummad. Ja koos üldise hinnatõusuga on kerkinud kõik muudki kulud.

Suvine teatrihooaeg 2012