Vähemusrahvaste rahulolu poliitilise olukorraga sõltub majanduslikest teguritest palju enam kui põhirahvuse puhul, toob esile «Eesti inimarengu aruanne 2008» ja teeb järelduse, et majanduskriis annab venekeelse elanikkonna hulgas levivale usaldamatusele Eesti riigi suhtes veelgi hoogu juurde.
Aruande järgi sõltub eluga rahulolu Eestis etnilisest kuuluvusest olulisemal määral kui Euroopas keskmiselt. Võrreldes eestlastega on siinsed vähemusrahvusest elanikud, eriti keskealised ja noored eluga harvem rahul.
Uuringu põhjal usaldab Eesti riiki 62 protsenti eestlastest ja vaid 23 protsenti venekeelsetest elanikest. Kohalikud venelased on kõigis küsitlustes hinnanud nii nõukogudeaegsed majandussüsteemi kui poliitilist režiimi positiivsemalt kui praegust.
Aruande üks koostajatest, Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni dotsent Triin Vihalemm tõi välja, et kui varem olid venekeelse elanikkonna hoiakud Eesti suhtes paranemas, siis aastad 2005-2008 tõid selge tagasikäigu.
«Kasvanud ühiskonnas toimunud muutuste üle kurvastajate hulk (14 protsenti); kahanenud nende hulk, kes poliitilises mõttes peavad end Eesti rahva hulka kuuluvaks (22 protsenti). Üldiselt vähenes usaldus Eesti riigi suhtes,» rääkis Vihalemm.
«Ühelt poolt peetakse valimisi, vabatahtlikke ühendusi, allkirjade kogumist ja muud sellist küll oluliseks, kuid teisalt on hoiak stigmaatiline - arvatakse, et minust ei sõltu midagi. Need eeldused võivad luua head kasvulava niinimetatud «tänavademokraatiale»,» sõnas Vihalemm.
Mitte-eestlased ka tööjõuturul nõrgal positsioonil
Muukeelse elanikkonna olukord on raske ka seetõttu, et nagu viitab tööjõuturu-uuringu andmete analüüs, võib etniline taust olla tänases Eestis tööalase karjääri piiraja.
«Tõenäosus tõusta ametiredelil tipp-positsioonile on mitte-eestlastel 1,61 korda väiksem ka juhul, kui inimene omab Eesti kodakondsust ja oskab hästi eesti keelt,» lisas Vihalemm.
Aruande koostajad üldistavad, et ainuüksi nooremate põlvkondade pealetulekuga rahvuslik lõhe Eestis ei vähene. Ehkki noored on oma vanematest mõneti integreerunumad, on nende ootused jätkuvalt palju kõrgemad kui võimalused. Seega on tõenäoline, et Eestis võib välja kujuneda niinimetatud «kolmanda põlvkonna probleem» - noored tunnevad pettumust ja tõrjutust ning hakkab arenema protesti-identiteet.