Torked sõrme ja veeni pole näitleja arvates kõneväärt.
Mänguverega mängija kinkis pärisverd
Emajõe Suveteater küsis «Viimase Dracula» etenduseks Tartu verekeskuselt plastist verekotte. Vastu sai keskus pool tosinat teatri priipääset doonoreile ning 450 milliliitrit näitleja Jaanika Tammaru B-positiivset verd.
Doonoriks tõukas näitlejanna asjaolude kokkulangemine: kliinikumi verekeskuse verepõud, viimasega kaasnenud ajakirjanduslik huvi ja mõistagi otsesed vihjed vereloovutusele Mart Kivastiku teatritükis, kus Tammaru mängib alaliselt tilguti küljes rippuva professori Dra assistenti.
«Vereimemist laval ei näe, aga veri on kogu aeg kohal ja pidevalt õhus küsimus, kust see tuleb,» paotas Tammaru tänaseks kaks korda mängitud «Viimase Dracula» eesriiet. «Mina käin professorile verd juurde toomas, aga kas ka andmas, see jääb pealtvaatajate oletada.»
Harjumus minestada
Päev enne esietendust veereb lisaks Jaanika Tammarule verekeskuse teed teinegi näitleja, Karl Edgar Tammi. Kivastiku tükis peab tema kehastama agarat tudengit, kes sehkendab ülikooli kõrvalt nii advokaadibüroos kui parteitööl.
«Mul on sellised kogemused, et kui on tulnud arsti juures veeniverd anda, on mul pea alati pilt taskusse läinud,» avaldab Tammi. Tähendab, näitleja läheb verekeskusse teadlikult pilti tasku panema!?
«Ei-ei. Väike kartus on, aga ma tunnen, et tahan seda teha. Eks paista.» Tammi näolt õhkub muretus ja täiesti normaalne jume.
«Kerge ärevus on ikka,» tunnistab täienduseks enda kohta Tammaru.
Mõlemad on doonorlusele varem mõelnud, kuid alati jätnud tegemata otsustava viimase sammu.
«Üks tuttav riputas Facebooki teate, et praegu on verekeskusel verd väga vaja ja et ta ise käis just andmas,» kirjeldab näitlejapiiga. «Küsisin endalt: aga miks ma pole seni ise käinud? Ega ei osanudki hästi vastata.»