Veri ja füür Tartus, Emajõe Ateenas

«Viimane Dracula»: professor Dra (Andres Lepik) ja noorpoliitik Silver (Karl-Edgar Tammi) aktsioonis. Foto: Peeter Paasmäe

Kui otseütlev peaks olema teater, et rahvas tänavale marsiks?
 

Kui siinkohal Mart Kivastiku uue näidendi süžee ära jutustada, võib «Viimase Dracula» järgmiste etenduste külastajail pool vaatajamõnust kaotsi minna. Nõnda ei saanudki lavastaja Kalju Komissarov ja Dracula osatäitja Andres Lepik neid intervjueerinud ajakirjanikule öelda muud, kui et tuldagu ise vaatama, milles asi.

Vaatamas sai käidud ja asi sai selgeks. Või õigupoolest, asi on ju selge algusest peale: kui poliitikategemine Eestis jätkub samal moel, nagu see igapäevaseks on saanud, füüri laskmisega parteidele, aga ka teatud klikkidele vajalike otsuste määrimiseks, siis on Eesti elu p..., nagu seda üks peategelastest, patoloogilise moondumise läbi tegev juuraüliõpilasest Silver (Karl-Edgar Tammi) ühel selgushetkel tõdeb.

Või nagu seda viisakamalt, aga seda järjekindlamalt kordab aususe kehastaja, väliselt akadeemik Juri Lotmani meenutav professor Dra (Andres Lepik): «Põrgut!»

Hea ja halva vastasseis
Kivastiku proosa- ja draamaloomingut on iseloomustatud filmilikuna, milles dialoog kulgeb lühilausetega. «Viimast Draculatki» võib võtta kui õudusfilmi ja kinos Athena, mille palav ja umbne saal asetas ka vaatajad põrgusse, seda etendataksegi.

Lavastajat ja kunstnik Silver Vahtret tuleb kiita selle eest, kuidas erinevad tasandid ja vertikaalpinnad on pandud vastastikku üksteist võimendama. Eeslaval avaneb kõige labasem poliitiline olme. Noorpoliitik Silver (nimi on vägagi kõnekas!) ohverdatakse «püha ürituse» – botaanikaaia ärastamiseks vajalike allkirjade korjamise – nimel. Mängu tõmmatakse joodikust arst, Dr Helsing (Marko Mäesaar), kes märgina mõjub Tartu kui Eesti meditsiini Olümpose taustal ülekohtuselt.