Ma olin selges vähemuses. Minu köögilaua taga istus neli puhtatõulist eestlast, neli sinisilmset blondi, kelle nimed oleksid sama hästi võinud olla Sepp, Kivi ja Kask. Ühel oli seljas linane särk, nagu oleks ta tulnud otse laulupeolt. Oli ütlematagi selge, et nad on eestlaste musternäidised, välja arvatud tõsiasi, et minu kohalviibimise tõttu kõnelesid nad inglise keelt.