Pärimuskultuur Peipsimaa pealinnas

Kolkja põhikooli vanausuliste lastekoor Rusalia on näide sellest, kuidas ka noored on säilitanud oma usu ja kombed. Foto: Laura Oks

Tänavuse festivali keskne teema oli vanavene kanooniline kirikulaul ja selle traditsiooni edastamine.
 

Laupäeval toimus Jõgevamaal Mustvees järjekordne, arvult juba kuues rahvusvaheline vanausuliste pärimuskultuuri festival Peipus. Öelda, et üritus oleks linnakeses ažiotaaži tekitanud, oleks liialdus, kuid need, kes on tulnud nii esinema kui ka kuulama, olid toimuvaga rahul.

Keskpäeval algas vaimulike laulude kontsert, esimeseks esinejaks oli Läti, Leedu ja Poola vanausuliste kogukondade esindajatest kokkupandud meeskoor Unison.
Võõrale kõrvale tundus küll, et lauldi veatult, kuid kohe pärast esinemist ütles üks lauljatest, piinlikkus hääles: «Vabandust, ma ei vedanud ühes kohas lõpuni välja.»

Sellele reageeris koorikaaslane kohe naeratusega: «Ja mina mõtlesin, et keegi tagapool ei vea välja. Sina olidki!»

Vanausuliste noored
Festivalil esinenud Kallaste Jumalaema Uinumise koguduse naiskoori üks laulja jagas teistega, et nägi, kuidas saalis hakkas üks naine nende laulmise ajal nutma.

«Mul endalgi hakkasid pisarad tulema,» tunnistas koorilaulja Kleopatra Kondrašova. «Meie lood on siiski väga liigutavad. Ja on põhjust ka, mille üle kurb olla. Meie klubi Kallastel põletati maha mitu aastat tagasi. Klubi oli aga koos kirikuga meie linna kultuurikeskus.»

Kondrašova rääkis, et proovi tehakse kirikus. Juhendajat neil pole, ise kuulavad salvestisi vaimuliku muusikaga ja õpivad nende järgi. Kooris laulavad naised, kes on juba nii vanaemad kui ka isegi vanavanaemad, kuid festivalil esinesid ka noorema põlvkonna esindajad, näiteks Kolkja põhikooli õpilaste koor Rusalia.

«Oleme noored vanausulised!» kinnitas uhkusega oma koori kohta Rusalias laulev Diana.
Koori juhendaja Marina Avdejeva ütles, et vanasti lauldi vaimulikke laule igas peres, kuid praegu sellist asja enam pole, kuid on veel elus inimesed, kes neid laule mäletavad. «Lõpetasime oma esinemise lauluga «Tuvid», selle laulis meile üks Varnja naine,» rääkis ta.

Üks festivali külastajaist, eakas Valentin, oli juba ratta selga roninud, et hakata koju sõitma, kuid oli nõus ajakirjanikule muljeid jagama. Ja juttu jätkus kauemaks, alates sõja ajale langenud lapsepõlvest.

Valentin on sündinud Pihkva oblastis, kuid viimased kaheksa aastat elanud Mustvees. «Ma ei ole vanausuline, kuid üritan tulla festivalile igal aastal, nendest lugudest hakkab hinges soojem,» ütles ta.

Kauplejatel hea käive
Kell kaks päeval, kui kontserdid olid läbi, olid turukauplejad oma kaupa kokku pakkimas. «Kõik, kes tahtsid, on juba ostud ära teinud,» selgitas üks müüjaid.

Ka kõrvalasuv pagariäri oli uksi kinni panemas. «Pärast lõunat ostjaid tavaliselt pole. Ja meie põhiline kaup – saiakesed, mida küpsetab meie perenaine – on kõik läinud juba,» lausus müüjanna Ljuba, osutades tühjadele riiulitele.