Kaheksakümnendate lõpu majandustudengi jaoks oli «konverteeritavus» üks põnevamaid uudissõnu. Pelk mõte sellest, et Lenini pildiga paberilipakaid oleks võimalik vahetada millegi kirevama vastu kui porise põrandaga piimasaali siniseks keedetud muna (või midagi samavõrd glamuuritut) oli huvi äratamiseks piisavalt uljas. See mõiste oli tollal sama võõras kui «isemajandaminegi», aga ladinapärasus andis sellele mõnevõrra õilsama kõla.