Eelmise nädala algul cherry.ee-s reklaamitud soodsat paadisõidu kupongi polnud nädalavahetusel võimalik kasutada, sest laenutaja oli väidetavalt autokoolis. Vabandamise asemel lubati korduvalt «asja uurida» ning hiljem tagasi helistada.
Tellijale
Paadilaenutus jättis kliendid pika ninaga
15. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on ideaalne võimalus ühendada endas kerge sportlik tegevus ja nautida samal ajal Emajõe kauneid vaateid!» meelitas soodsate pakkumiste portaal cherry.ee inimesi kaheks tunniks aerupaadiga Emajõele aega veetma.
Sellise pakkumisega sooduskupongi oli võimalik soetada nii 7. kui ka 8. augustil: ikka kaks tundi viie euro eest tavalise kümne asemel.
Kuna suvi on sõpradega kohtumise ja seikluste aeg, ostan vautšeri pikemalt mõtlemata. Helistan tuttavale, keda pole juba teab kui ammu näinud. Neljapäeval saamegi kokku.
Katse nr 1
Cherry pakkumises anti teada, et OÜ Rootsiküla Rand paadilaenutuspunkt on avatud iga päev kell 10–20. Laenutust broneerida ei tule ja kõiki teenindatakse elavas järjekorras.
Seda kinnitas ka kaubamärgi Veeturism all tuntud ettevõtte omanik Alar Süüden infotelefonile vastates. Ta täpsustas, et tegelikult saab paate laenutada kell 11–21.
Neljapäeval poole viie paiku lähen vana turuhoone kõrval asuva uue paadisilla juurde ennast elavasse järjekorda sokutama, et kell seitse aerutama hakata. Järjekorda ennast sokutada ei õnnestu – pole järjekorda, pole järjekorra pidajat.
Helistan paadikuuri katusel olevale Süüdeni numbrile. Süüden on üpris veendunud, et neiu, kes paate ja päästeveste välja annab, on hetkeks ära läinud ja naaseb kohe. Soovitatakse väravale jäetud telefoninumbril helistada. Mingit teadet ega numbrit väraval ei ole.
Muutun murelikuks – sõbrale sai ju paadisõitu lubatud. Lohutan end, et tänu Tartu muusikanädalale ja tARTuFFile linnas tegevust jagub.
Kella viiest suundungi esimesele kontserdile, et seitsmeni aega parajaks teha. Samal ajal vahetan kümmekond SMSi paadilaenutaja Kerliga, kes peaks Süüdeni äraolekul laenutamise eest vastutama. Kõnedele ta ei vasta.
Saan teada, et neiu on kuuest kümneni esmaabikoolitusel. Pakun välja, et ehk leiab ta kellegi teise väravat avama. Asja lubatakse uurida.
Kümme minutit enne kuut saabub vastus, et ta ei oska praegu midagi lubada.
Kakskümmend enne kaheksat, kui oleme Emajõe õhtustest vaadetest loobunud ja juba filmifestivalile suundunud, saan viimase sõnumi: täna kahjuks vist pole võimalik siiski paadiga sõitma minna, sest neiu ise ei saa kohale tulla ja teine inimene polevat ka märku andnud.
Veel küsib sõnumi saatja, kas mul tõesti pole võimalik hiljem tulla, ja lisab, et vautšer peaks tükk aega kehtima.
Neiu teab õigesti – vautšer kehtib 15. septembrini. Kuid kas ta ka teab, et laenutuspunkt peaks vautšeri järgi olema avatud iga päev?
Katse nr 2
«Mis seal ikka,» mõtleme ja proovime hiljem, täpsemalt reede hommikul, uuesti.
Värav on endiselt lukus. Helistame Süüdenile. Jutt on sama, olen Saaremaal, helistage Kerli numbril. Kerli küsib, kas olete Tartust. Eitava vastuse peale pärib: aga kust te siis olete? Huvitav, kas tartlasi ja mittetartlasi teenindab Veeturism kuidagi erinevalt?
Kerli lubab tagasi helistada ja teada anda, kas reede õhtul kella viiest saame sõitma või ei. Tänaseks pole ta seda veel teinud.
Katse nr 3
Laupäevaks on paadiga sõitma minemisest välja kujunenud sportlik huvi – kas tõesti ei saagi siis Emajõele nädalavahetusel aerutama minna?
Proovin kell 11 Kerlile helistada. Kõne katkestatakse. Visadus pidavat sihile viima – lähen paadisilla juurde. Vaikus.
Helistan Süüdenile ja küsin raha tagasi, mida ta ka lubab. Minut hiljem saan Kerlilt sõnumi. Neiul on terve päev esmaabikoolitus ja tööle tulla ei saa «ei täna ega homme».