Draamateatri suure saali lage kattev must palakas kahandab kõrgusemõõdet, manab publiku kohale madala sünkja laotuse. Ses tõsitumeduses lahti rulluv lavasaaga Nobeli preemia laureaadi Halldór Laxnessi romaanist «Islandi kell» (1946) ei ole kindlasti tüüpiline suvelavastus. Materjali keerukus, rollide põhjatus, sõnumi sügavus, tõstetud atmosfäär – sellest kõigest lähtuv arenguruum tekitas esietendusel kahjutunde, et lavastust mängitakse üksnes kümme korda augustikuus.