Hauka laadal sente ei loeta

Suur sigade võidujooks: hetk pinevalt võidujooksult, mille võitjat ootas 100 eurot ja kast jooki.

FOTO: Laura Oks

Iga aasta augustis muutub Võrumaa väikelinn Antsla Eesti pikima traditsiooni ja ajalooga Hauka laada toimumispaigaks.

Antsla asub pealinnast kaugel ning kella viie paiku õhtul autoga läbi hunnitu kuppelmaastiku kulgedes köidab esmalt tähelepanu väike lennuk, mis linnakese kohal tiirutab. Äkki tehakse kõrgelt filmivõtteid? Ikkagi üle Eesti kuulus üritus, paljugi mis.

Linnale lähemale jõudes tuvastab silm teeääri palistavate sõiduautode aukartust äratava hulga, mistõttu sobiva parkimispaiga leidmine nõuab aega.

Kuigi Antsla valla kodulehe andmetel on linnas 1650 elanikku, ütleb laada peakorraldaja, Antsla Tarbijate Ühistu juhataja Roman Provotorov, et ega neid tegelikult üle 1300 ole – elanike arv väheneb pidevalt. Keskeltläbi protsendi võrra aastas, sest ettevõtlus kaob, pangakontorid on kadunud, koolid hääbuvad, tööd pole ning eks seda siis mujalt otsima minnakse.

Kui aga arvestada, et ainuüksi müüjaid on laadale kogunenud tuhande ringis, siis võib isegi sellisel varasel õhtutunnil, mil külastajate hulk pole tipptunniga võrreldav, kindel olla, et päeva jooksul on siit läbi käinud mitmeid, võimalik, et isegi kümneid tuhandeid inimesi. Provotorov tunnistab, et ega seda keegi täpselt tea – erinevalt paljudest samalaadsetest ettevõtmistest ei pea Hauka laadale pääsemiseks piletit lunastama.

Mõnes kohalikus elanikus on tavatu rahvahulk ellu äratanud ärimehe – leidub neid, kes auto parkimise eest koduõuele kolm eurot või tualeti kasutamise eest 50 senti küsivad. Ja kust üldse need jutud, et maainimestel raha pole?

Isegi peakorraldaja kuulnud oma kõrvaga, et 20 minutit linnakese kohal toimuvat lõbu-õhusõitu peeti 33 euro eest üliodavaks. See on summa, mille eest saaks Ryanairiga Inglismaalegi lennata, aga samas – benji-hüpet jällegi ei sooritaks.

Rahvasummas kulgejate seas leidub neid, kes kauplemismekaks muundunud kesklinna tänavatel varasele õhtutunnile vaatamata juba oma ülevoolava tujuga silma paistavad, ent põhilise osa moodustavad ostlejad, ning kuulda on ka läti keelt.

Turumajandus!
Mulje, et sente paaniliselt ei loeta, süveneb üha. Nimelt on hämmastavalt paljudel vastutulijatel käes või süles Aasia päritolu plüüškaru või mõni muu pehmest kunstmaterjalist loomake – esmatarbekaupade hulka mittekvalifitseeruv tavaar, mille soetamise põhjuseks ei saa olla selle praktilisus või tervislikkus.


Mida kõike siit ei leia! Lisaks Ida-Euroopa turud juba 90ndatel vallutanud Hiina ja Türgi odavale kaubale pakutakse vanavara, auto- jm varuosi, mööblit, isegi saunu, külakiikesid ja traktoreid, ning muidugi aiasaadusi, ilmselgelt keemiavaba suitsuliha, seeni, marju, mett ja mida kõike veel.

Ometi ei peibuta enamik kaubapakkujaid soodsate hindadega – sama kallist (või isegi odavamat) sama väljanägemisega kraami võib soetada kas või Tallinna keskturult. Viimane puudutab isegi Lõuna-Eesti üht tunnusmärki, värskelt korjatud kukeseeni.

Tagasihoidlikult seisavad ühe kaubatänava ääres Eesti lõunapoolseima, Naha küla lähedalt saabunud õde-venda Mare Reinhold ja Ahti Leimann, tõeliselt toredad ja siirad maainimesed, kelle ees purgid Mõniste kandi ehk Mehkamaa meega.

«Looduspuhastelt maadelt, umbrohult, aga ka ristikult ja lutsernilt korjatud,» räägivad nad ja lisavad, et nende äri läheb küll kehvemini kui mullu. «Ilmselt huvitab külastajaid muu, mida siin pakutakse,» pakuvad nad, ning kohe meenuvad roosad plüüškarud.

«Meie mett kallimalt ei müü kui möödunud aastal – kolmeliitrise purgitäie eest küsime 25 eurot. Aga alati saab tingida, peab julgema küsida!»

Kaupa astubki uudistama üks vanaproua, kes väidab, et sai just sama suure purgi kahekümnega. «Väga tore, turumajandus!» kostab Ahti ega nõustu nõnda jõulise hinnamurdmisega kaasa minema.
Mäe-Silla mesilast koguneb mett tänavugi mitusada liitrit, ent pealinna Mare ja Ahti seda müütama ei tule – arvavad, et saavad magusast niigi lahti.

Kui õde-venda olid leti taga laupäeva hommikul juba poole seitsme paiku, siis Lüübnitsast sibula-, kurgi- ja küüslaugukoormaga saabunud Zoja Jerešina hõivas tunduvalt kesklinna-poolsema müügikoha juba reedel, laada esimesel päeval, ning ööbis koos kaubaga oma minibussis. Neli järjestikust aastat Antslas kaubitsev naine on mesinikega sama meelt.

«Pigem tullakse niisama uudistama ja vaatama, äri läks varem paremini,» pakub ta ja lisab, et kuna saak on tänavu ülihea, tuleb ta sellest lahtisaamiseks ka peatselt Tallinnas Stroomi rannas peetavale sibulalaadale. Zoja küsib sibula- ja küüslauluvaniku eest 5, umbes kolmekilose kotitäie eest 6 eurot.

«Noh, Antsla aasta sündmus või?» küsib rahvasummas ilmselgelt mujalt tulnud neiu kohalikult noormehelt. «Ei tea, minu jaoks on üritus ennast ammendanud,» kostab too vastu.
Esimest korda laadale sattuja ei oska aga igavust kurta, seda enam, et peagi peaks staadionil algama igati laadalik ettevõtmine – suur sigade võidujooks, mida Eestis esimest korda korraldatakse.

Inimesed seamaskis
Tõsi, selle ürituse promootor oli Arterile juba paar päeva varem maininud, et nii nagu kavas lubatud – kahekaupa võistleb kuni kaheksa võistkonda, igas põrsas ja kuni kaks teda jooksma ärgitavat karjust –, mõõduvõttu ei toimu. Jooksevad hoopis seamaskides inimesed!

Paljude vaatemängu ihkavate piletiostjate jutust selgub, et nemad ei tea sellest muudatusest küll midagi. Aga eestlased on leplik rahvas – seegi, et jooks, kus tõelisi sigu ei osalegi, algab programmis märgitust poolteist tundi hiljem, nurinat ei tekita.

Keegi ei nurise ka, kui talle pileti asemel ulatatakse punane «Pühajärve jaanitule» käepael, mille turvamehed paari sammu kaugusel ära rebivad – ikka selleks, et keegi sisse-välja sõeluda ei saaks. Sellist luksust saab endale lubada vaid päris-päris krõbeda hinnaga paela ostja.

Hingehinna, 30 euro eest pääseb VIPina isegi lava taha, et õhtul esinevaid 2 Quick Starti ja Boney M-i oma silmaga lähedalt kaeda. «No woman no cry,» teatab tõmmu lauljatar, kelle puhul tekib küsimus, kas Boney M-i legendaarsed lauljad Liz Mitchell või Marcia Barrett on läbinud mõnes tõsieluseebis totaalse muutuse või siis on tervislike eluviiside poolest tuntud Maizie Williams totaalselt alla käinud, et ilmub heliproovi, mikrofon ühes ja sigaret teises käes.

Enne võidujooksu on aega maa ja ilm, et õhtujuhi, ühe laiatarberaadiojaama DJ ebaintelligentset loba kuulata ja pealinna baaridega võrdväärse hinnaga kesvamärjukest libistada. Teiste hulgas lubab endale pidutsemist miinimumpalka teeniv noor Võrumaa tisler Johannes Palujanov koos sõprade Kaili Keele, Mirjam Ušakova ja Risto Grüntaliga.

«Olen siin laadal juba teist aastat, sest siin tundub huvitav, pealegi on äge seltskond kaasas,» avaldab Mirjam. «Võru on küll natuke suurem kui Antsla, aga seal pole ju mitte midagi teha. Mõttetuks ja igavaks läheb, kui seal kogu aeg elad. Aga Antslas käid aastas aint korra, ja siis on huvitav!»

Mis te edasi teete, kui üritus öösel kell kolm lõpeb?

Kaili: «Vaatame, paneme pidu!»
Johannes: «Kardan, et ma seda enam ei mäleta!»
(Mirjam ja Kaili puhkevad kiljudes naerma. Mirjamil tulevad naermisest koguni pisarad silma.)
Mirjam: «Appi, ma täitsa nutan!»

Kogu seltskond kinnitab: nende ainsaks sooviks on, et oleks lõbus.
Mirjam: «Ja et ikka midagi juhtuks! Näiteks et see (Johannes – toim) joob end täis ja siis...»
(Tüdrukud naeravad taas pidurdamatult. Mirjam pühib pisaraid.)
Risto: «Mina soovin, et sõber, kes autos magab, lõpuks üles ärkaks. Lubas ülevaloleku rekordi teha, 56 tundi järjest üleval olla...»
Mirjam: «... aga ei jõudnud, läks ikka magama ära. Minu soov on, et ma ei läheks jälle niisama koju ja ütleks, et mul oli megaigav.»

Johannes: «Siit leiab igasuguseid sõpru!»
Kui seamaskidega vabatahtlike võidujooks – auhinnaks 100 eurot ja kast jooki – algab, võtavad ka Risto ja Johannes sellest osa. Õhtujuht võrdleb sigu riigikogu liikmetega, üht seamaskis jooksjat Juhan Partsiga jne, ning leidub neid, kellele see nalja teeb.

Kell on saanud kaheksa, olümpiarõngastega staadioniväravast valgub sisse üha enam rahvast.
Linnas on aga laadapäev lõppenud. Mõned müüjad söövad omakeskis suppi ja šašlõkivardad keerlevad.

Hämardub, ja peagi naudime tagasiteel Tallinna tähesadu. Nüüd on aeg midagi ilusat soovida.

Tagasi üles