Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Peeter Saari kutsus üles võitlema eesti keele «silikoonistumise» ehk protsessi vastu, kus keelt solgitakse oskamatusest võõrsõnu eesti keelde tõlkida.
Professor: võidelgem eesti keele «silikoonistumisega»
16. märts 2009, 20:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta tõi hariduskonverentsil «Tarkus toob tõusu!» uut ohtu eesti keelele kirjeldades piltlikustava näite, kus aastate eest kirjutati ajakirjas Luup: «2011. aastaks on spetside arvates silikoonist kõik välja pigistatud.»
Artiklis ei käinud jutt silikoonrindadest ega muust taolisest, vaid tegelikult oli segi aetud kaks sarnast ingliskeelset sõna - silicon ja silicone, millest esimene tähendab räni ja teine silikooni. Artikli pealkiri oli toona «Arvuti aju meeletu areng», mistõttu oli õige rääkida ränist.
Solgivad keelt
Saari sõnul on see vaid kild pikast reast näidetest, kus eestlased ei oska reaal- ja loodusteaduste alaseid võõrsõnu emakeelde tõlkida ja solgivad nii keelt.
Keeleteaduses kutsutakse olukorda, kus kohalike keeltega segatud võõrvallutaja keel ehk pidžinkeel muutub mõnele lapsele emakeeleks, kreoolistumiseks.
Viidates soovile kreoole ehk ajalooliselt Ladina-Ameerikasse sisserännanud eurooplaste järeltulijaid mitte halvustada, pakkuski Saari Eesti arenguid iseloomustama uue sõna «silikoonistumine».
Kool saab olukorda päästa
Ta kutsus sellise tendetsiga võitlemisega astuma samme just koolis, «et uus põlvkond omastaks elujõulist emakeelt, aga mitte selle silikoonistunud aseainet».
Selleks tuleks Saari sõnul teha viis asja. Esiteks on tarvilik, et sõnalist väljendus- ja lugemisoskust arendataks lisaks emakeele ja kirjanduse tundidele ka mujal.
Teiseks ei tohiks tema sõnul pidada puhast eesti keelt millekski, mida on vaja vaid eesti keele tunnis ja lõpukirjandis.
Kolmandaks on professori väitel tähtis, et ainetundides selgitataks ka pealetulvavat terminoloogiat.
Vajame eestikeelseid vasteid
Neljandaks pidas Saari oluliseks, et võõrkeeletundides tutvustatakse levinud sõnade tähendusvarjundeid tarbetekstides ja nende eestipäraseid vasteid.
Enim rõhutas ta aga põhimõtet, et sõltumata «kallakust» ei tunneks koolilõpetaja end ignorantse ja abituna kõiges, mis puutub reaal- ja loodusteadustesse ning tehnikasse.
Saari lõpetas oma ettekande tõdemusega, et reaal- ja loodusteaduste alase keele kasutamise oskus on üks eesti keele elujõu tagaja.
«Kui inimene ei saa aru «kõvadest» õppeainetest, tabab ka tema emakeelt nüansirikkuse ja kasutusvõimaluste allakäik.»
Tundide arv pole peamine
Teisalt on tema sõnul oluline asetada arutelude põhirõhk teemale, kuidas ikkagi õpetada, selle asemel et sõdida tundide arvu säilimise pärast.
«Kui õpetajale on tema aine nagu klooster-kindlus, siis õpilane omandab vaid igale kloostrile eriomased palvetamisviisid ja edasises elus unustab needki.»