Soovoliniku Mari-Liis Sepperi väitel on ülioluline, et riik, saadaks samasoolistele paaridele signaali, et tegemist võrdsete kodanikega, kes on Eestile sama väärtuslikud kui ükskõik millised teised pered, mistõttu tuleks kaasuda diskrimineerimise keelu ulatuse laiendamist.
Sepperi hinnangul võib ajalehtedes kirjutati põhjal küll tunduda, et inimeste hoiakud on viimastel aastatel muutunud positiivsemaks lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste (LGBT) ning nende perekondade suhtes.
Samas näitavad uuringud ja kehtiv õigus, et Eesti ühiskonnal on veel käia pikk maa samasooliste paaride aktsepteerimisel võrdsetena võrdsete seas.
Sepperi hinnangul tuleks võrdse kohtlemise seaduses kehtestatud diskrimineerimise keelu ulatust laiendada, sest praegu ollakse Eestis olukorras, kus puuetega inimesed, eakad, seksuaalvähemuste ja usuvähemuste esindajad on selle seaduse alusel diskrimineerimise eest kaitstud üksnes töösuhetes.
Nii vajaks puuetega inimesed ja eakad Sepperi arvates aga kaitset ka valdkondades, mis puudutab teenuste ja kaupade pakkumist.
Eelkõige peab Sepper silmas juurdepääsu avalikus ruumis pakutavatele teenustele (ühistransport, erivajadustele kohandatud teenused, vanurite kaitse ebainimliku ja hoolimatu käitumise eest jpm).
Samuti on Sepperi väitel teenuste kättesaadavusega probleeme seksuaalvähemustel – probleeme esineb toetuste, üüripindade, lesbi- ja geipartneril oma elukaaslasega, kes on lapse bioloogiline vanem, võrdsel alusel vanemapuhkuse, jms teenuste või soodustuste saamisel.
Näiteks mõne nädala eest kerkis meedia huviorbiiti teaduskeskus Ahhaa, mille piletipoliitika kohaselt ei saanud perepiletit osta samasoolised vanemad. Tänaseks on Ahhaa piletimüüki juba muudatused teinud ja perepileti saavad osta ka samast soost vanemad.
«Praegu saab inimene pöörduda selliste muredega vaid kohtusse ning seda põhiseaduse üldsätetele toetudes, see aga ei ole tavainimesele sugugi lihtne valik,» väitis Sepper.
Sepperi väitel leiavad seksuaalse orientatsiooniga seonduvad teemad sageli käsitlemist negatiivsete vastanduste ja emotsionaalsete argumentide näol ning seetõttu saavad LGBTde mureküsimused ka otsuste tegijate poolt teises järjekorras tähelepanu.
Soovolinik tõi näiteks samasooliste partnerite kooselu ning lapsendamisõiguse reguleerimise, mida on vaagitud juba kahe justiitsministri valitsemise ajal, kuid vastavat eelnõu ei ole ikka veel.
«Võib-olla aitab otsustada see, kui tuletatakse meelde, et abielu on armastuse-, mitte sooküsimus,» sõnas Sepper.
Probleem, millest Sepperi väitel kahjuks piisavalt ei räägita, on lesbide, geide, biseksuaalide ning transsooliste laste aktsepteerimine nende endi vanemate ja teiste pereliikmete poolt.
Ka Eestis on seda Sepperi sõnul uuritud ja leitud, et paljud LGBTd varjavad oma seksuaalset sättumust või sooidentiteeti vanemate ning kolleegide ees niikaua, kui vähegi võimalik, sest on suur hirm negatiivsete reaktsioonide ja tõrjumise ees.
Samuti on Sepperi kinnitusel kogutud Eestis andmeid, millised on need koduste valulikud ja vahel ka vägivaldsed reaktsioonid, millega LGBT-noored peavad silmitsi seisma. Sepper tõstis esile Piret Küti magistritöö (2011), kus on näiteks välja toodud, et homoseksuaalsete laste vanematel on raske laste seksuaalse sättumuse teadmisega kohaneda.
«Vastuolud, eelarvamused ja hirmud tekitavad aga stressi ning ohustavad LGBT-de heaolu ja vaimset tervist,» selgitas Sepper.
Sepperi väitel on mitmetes Euroopa riikides leitud, et LGBT-noorte seas on enesetappude esinemise sagedus oluliselt suurem võrreldes heteroseksuaalsete noortega.
«Sellepärast on ülioluline, et riik, seadustades samasooliste paaride õigused perekonnaelule, saadab ühiskonnale välja signaali – te olete võrdsed kodanikud, kellel on õigused, teie pered ja lapsed on sama väärtuslikud Eestile kui ükskõik millised teised pered,» väitis Sepper. «Ühtlasi vähendab see loodetavasti konflikte ja tõrjumist, mida kogetakse oma kõige lähemate inimeste - vanemate ja vanavanemate - poolt.»