Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö kohaselt on internetiseeritud ühiskond muutnud kohtuotsuste avalikuks kuulutamise mõtet, mistõttu tuleks tõsiselt kaaluda, kas kõik kohtuotsused (nt kui inimene on kriminaalmenetluses süütuks tunnistatud) peaks jätkuvalt sisaldama kõigi osaliste nimesid ja muid andmeid.
Tuuli Hansen toob magistritöös «Õigus eraelu puutumatusele vs. kohtulahendi avalikustamine» esile, et õigus eraelu puutumatusele on kaitstud põhiseadusega, kuid samas on põhiseaduses kirjas, et kohtuotsused on üldjuhul avalikuks kuulutamiseks.
Küll aga mõistetakse kohtuotsuse kuulutamise all ajalooliselt selle suulist ettelugemist kohtuniku poolt.
Tänases ühiskonnas on avaliku kuulutamise olemus muutunud, sest ettekandmise asemel või lisaks sellele on kõik otsused kättesaadavad elektrooniliselt.
See on Hanseni väitel võtmemomendiks, sest praegu on kõigil võimalus uurida, kas naaber, tööotsija või elukaaslane on kunagi olnud kohtusse kaevatud.
Uudishimu konkreetse isiku vastu ei saa Hanseni hinnangul aga olla kohtuotsuse avaliku kuulutamise eesmärgiks.
Andmete avaliku esitamise keelaks Hansen tsiviil- ja halduskohtumenetlustes ning kriminaalmenetluses õigeks mõistetud inimeste puhul.
Hanseni töö kohaselt on süüdimõistvate kohtuotsuste puhul muu hulgas oluline nii õigusselguse tagamine kui ka ühiskonna turvalisuse suurendamine ja kuritegude tõkestamine.
Samas süüdi mõistmata inimeste puhul pole andmete avaldamine enam põhjendatud, sest tema sidumine süüdistuse asjaoludega riivab intensiivselt isiku eraelu puutumatust, kuna ei saa eeldada, et süüdistav kujutaks ohtu üldisele turvalisusele karvavõrdki rohkem kui mistahes teine isik.
Hanseni hinnangul on olukord praegu selline, et eraelu puutumatuse riive kohtuotsuse terviklikul avalikustamisel ei ole proportsionaalne kohtuotsuse avalikult kuulutamise eesmärgi saavutamiseks.
Nii peaks Hanseni hinnangul nime ja isikukoodi või sünniaja avalikustama ainult süüdimõistetud isiku puhul.
Hanseni hinnangul paraneks olukord, kui seadusesse oleks kirjutatud, et kriminaalmenetluses õigeks mõistetud isikute nimed ja muud isikuandmed asendataks initsiaalide või tähemärgiga. Sama tuleks Hanseni arvates teha kõigi tsiviil- ja halduskohtumenetluse menetlusosalistega.
Lisaks saaks Hanseni väitel kaaluda veel mitmeid parandusi nagu näiteks kohtuniku otsustusõiguse laiendamist, et tekiks võimalus otsustada, mida tuleks ja mida ei peaks avaldama.
Hanseni hinnangul tuleks teemaga tegeleda ka seetõttu, et kui tõuseb inimeste teadlikkus, võib järgneda taotluste laviin, kus soovitakse, et osalejate nimed lahenditest eemaldataks. Selliste taotluste rahuldamine kulutaks aga nii kohtute kui ka ametnike aega ja kulud oleks kõrgemad kui probleemi lahendamine varasemas staadiumis.