Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2012/08/30/1291218t1h140d.jpg)
Miljonäri pojad pidid kaitseväes relvatoru ees seistes endale öisel ajal hauda kaevama.
Viimased kaks nädalat uurib kaitsevägi juhtumit vahipataljonis, kus vendadest ajateenijaid võidi sundida välilaagri ajal relva ähvardusel öisel ajal endale hauda kaevama.
Intsidendi tõsidust näitab fakt, et ülejärgmisel päeval pärast vahejuhtumit ehk 15. augustil käskis kaitseväe juhtkond Põhja kaitseringkonnal asuda juhtunut kiirkorras ametlikult uurima. Teenistusliku juurdluse tulemustest soovib esimeste seas teada saada kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras.
Intsidendi väidetavate ohvritega, jõuka vene keelt rääkiva ettevõtja kaksikutest poegadega õnnestus Postimehel põhjalikult vestelda pärast ligi nädal aega kestnud läbirääkimisi.
Postimees jätab nii poiste, kui ka vastaspoole, kaitseväes laitmatu teenistusega leitnandi auastmes kompaniiülema ja sõjakooli kiitusega lõpetanud nooremleitnandi auastmes rühmaülema nimed juurdluse huvides avalikustamata.
Kerged probleemid
Tegemist polnud kindlasti tavapäraste kaitseväe ajateenijatega. 21-aastased noorukid saabusid kodumaale aega teenima Inglismaalt, kus nad poolteist viimast aastat äri õppisid.
Vennad tunnistavad, et käitumiselt polnud nad ideaalsed ajateenijad. «Jah, meil oli armees veedetud pooleteise kuu jooksul distsipliiniga kergeid probleeme,» räägib üks neist.
Ent need probleemid olid sisult väikesed – vennastel tuli kümmekonnal korral kirjutada seletuskiri teemal, miks nad omastele SMSe saatsid, kuidas üks vendadest kapi luku lõhkus, miks pastapliiats puruks läks või miks armeevorm piisavalt korrektne polnud.
Kaksikute ajateenijaist kaaslasi uskudes polnud vene keelt rääkivatel vendadel probleeme niivõrd kaitseväe respekteerimisega, kuivõrd sellega, et nad võtsid asju lihtsalt kergemalt. «Olime kuulnud, et presidenti valvavas vahipataljonis nõutakse keskmisest rohkem korda. Kuid me ei arvanud, et distsipliin seal nii karm on,» tunnistab teine vendadest.
Vabastus raskest tööst
Juba ajateenistuse alguses sai noormeestele selgeks, et füüsiline tegevus on nende jalgadele ja liigestele vastunäidustatud. Lapsepõlves jalgpalli, karate ja ujumisega tegelenud noorukitele anti vendade endi väitel vabastus igasugusest raskest füüsilisest tööst.
Saatuslikul 13. augustil suundusid vahipataljoni noored ajateenijad metsalaagrisse Männikule. «Kui teised läksid sinna jalgsi, siis meid viidi autoga,» meenutab üks vendadest. Kohapeal kamandati kaksikud kohe transpordiautodest laagrivarustust maha laadima. «Siis saime aru, et see oli neil meie omamoodi karistamiseks nii planeeritud.»
Ent hirmus osa oli veel ees. See jõudis kätte esimesel õhtul veidi pärast kella ühteteist saabunud laagrirahuga, kui rühmaülem ja kompaniiülem kaksikuid täies vormis valjuhäälselt endi ette nõudsid. «Meile öeldi, et meil algavad nüüd maskeerimiskursused.»
Alustuseks tuli vendadel joosta poolteist kilomeetrit karjääri äärde. «Neid ei huvitanud, et me ei tohiks oma tervise pärast joosta.» Karjääri kaldal kamandati kaksikud automaatide ja rakmetega kaelani vette. «Kui me sinna ei tahtnud minna, hakkasid nad meid vee poole tõukama ja karjuma, et neid ei huvita meie soovid.»
Karjääri vees veedetud umbes 15 sekundi järel kamandati vennad veest välja ja pikali. Käsk oli roomata karjääri kaldast üles teele. «Kõige selle juures viskasid nad meile jalaga liiva näkku. See pidi justkui imiteerima pommide plahvatusi.»
Tagasi välilaagrisse jõudnud, tundus vendadele hetkeks, et sellega omamoodi kasvatusaktsioon piirdubki. «Kompaniiülem ütles meile, et meil on teiste ees nüüd justkui eelis, sest oleme läbinud kiirkursuse. Ja käskis siis ootamatult tuua labidad ja ütles, et nüüd läheme teisele kursusele.»
Metsavahel anti kaksikutele kätte labidad ja kästi vaid autotulede valguses endale auk kaevata. Kaks meeter pikk, meeter lai ja nii sügav, et välja paistaks vaid selles seisva inimese pea.
Poolteist tundi hiljem olid kaks auku valmis. Järgnes karjuvas vormis esitatud ähvarduskõne. Esitajaks olnud kompaniiülem, kelle kõrval rühmaülem samal ajal tähenduslikult püstolil kuuli rauda tõmbas.
«Nende sõnum oli, et kui me kadunuks jääme, siis taga meid ei nuteta. Et meid viiakse hiljem laibakotis koju ja kuna meil on relvad kaasas, paistab see nagu väeosast põgenemine. Ja keegi meid leinama ei hakka. Sõnavõtu lõpetuseks anti meile kümme sekundit aega teha oma pakkumine. Me lubasime, et meie käitumine enam ei kordu, kuid meile vastati, et see neid ei huvita.»
Kui kümme sekundit läbi, lõhestas öövaikust automaadivalang – kompaniiülem oli Galilist lasknud paukpadrunitega taevasse. Seda väidavad vennad. «Siis kästi meil aukudest välja ronida ja need kinni ajada.»
Öine kursus lõppes märgade riietega kaksikutele välilaagris rohkem kui tund kestnud valvekorraga, kui kompaniiülem laagrisse naastes õhku tulistas. Vastavalt reglemendile pidid kõik ajateenijad seepeale viivitamatult oma positsioonid laagri kaitsmiseks sisse võtma.
Kaksikutele lõppes välilaager järgmisel päeval haiglas, kus nad valutavate jalgade tõttu voodirežiimile pandi. Laatsaretis veetsid vennad kaks päeva, mille järel pataljoni juhtkond neilt juhtunu asjus kirjaliku selgituse võttis.
Seejärel said noorukid kaitseväest tervislikel põhjustel vabastuse. Ehkki noorukite isa soovis juhtunust arusaamiseks vaid pataljoni ülemaga vestelda, algatas kaitsevägi toimunu asjus ametliku juurdluse.
«Meile oli juhtunu täielik šokk,» räägib noorukite ema. «See oli meie kui vanemate soov, et poisid Eesti armees ära käiksid. Olime täiesti kindlad, et midagi sellist nagu kunagises Nõukogude armees, siin enam ei juhtu.»
KOMMENTAAR
kolonel Artur Tiganik
maaväe ülem
Ma tean seda lugu nende noormeeste seletuse põhjal. See oli piisav selleks, et andsin korralduse alustada selle vahejuhtumi asjus teenistuslikku juurdlust. Juurdlus peab selgitama, kas need kaks ohvitseri käitusid õigustatult või mitte.
Nende noormeeste jutus kirjeldatud sündmused on täie mõistuse vastased. See, mis väidetakse olevat toimunud, ei ole normaalne.
Ma olen maaväes alates 1992. aastast ja selliseid lollused lõppesid kaitseväes kindlasti juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Vähemalt minu kõrvu pole selle aja jooksul ühtegi sellist lugu jõudnud. Just seetõttu tuleb nende noormeeste väiteid äärmise põhjalikkusega uurida.
Juurdluse all olevad ohvitserid on oma senises teenistuse näidanud end väga heast küljest. Minu loal jätkavad nad seni teenistust ja väljaõppe läbiviimist, sest juurdlus alles käib.