Margit Sutrop: kvaliteedimärk koolile

Margit Sutrop Foto: SCANPIX

Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop kirjutab, et koolide hindamismudel võiks konkurentsi asemel soodustada koostööd.

Jälle on alanud arutelu koolide edetabelite üle. Olen väga nõus Postimehe juhtkirjaga (29.08), mis kutsus mõõdiku laitmise asemel uut pakkuma. Võiksime aga küsida ka laiemalt: millist hindamismudelit me üldse vajame? Kas sellist, mis soodustab võistlemist ja konkurentsi või hoopis koostööd?

Paljud kriitikud on osutanud, kuidas sellised edetabelid on kahjulikud ja takistavad haridusparadigma vahetumist. Esiteks on need tabelid ebaõiglased. Koolide rittaseadmine riigieksamite tulemuste alusel ei võta arvesse, milline oli õpilaste algtase ja kui palju nende tulemuste saavutamisel oli üldse kooli teene.

Teiseks jätavad praegused edetabelid kõrvale põhikoolid. Kui neist ei räägita, siis neid ka ei märgata ja nende maine kannatab. Ometi on paljud edukad gümnaasiumilõpetajad saanud tugeva põhja alla mõnes varju jäävas põhikoolis. Haridusuuenduste peaküsimuseks on just põhikooli suurem väärtustamine.

Kolmandaks on ühe mõõdiku alusel tehtud pingeread kahjulikud, sest süvendavad edukultust ja hariduse käsitlemist pelgalt vahendina edu saavutamisel. Lapsevanemates tekitatakse ekslik tunne, et pingerea eesotsas olevatest koolidest lunastatakse pilet õnnelikku tulevikku.

Paljudelt lastelt, kes ihaldatud koolidesse sisse ei saa, võetakse eneseusk, mis teatavasti on edu alus. Kõige halvem on aga see, et nii pannakse koolid omavahel konkureerima, selle asemel et toetada koostööd ja heade kogemuste vahetamist.

Selleks et leida uus hindamismudel, peaksime läbi rääkima, mida me healt koolilt ootame. Haridusstrateegia 2020 ettepanekut koostades sõnastasime Eesti hariduselu ees seisva peamise väljakutsena liikumise arengu- ja koostöökeskse kooli poole. Järelikult peaks kooli headuse mõõtmisel olema esiplaanil see, mida kool teeb iga õpilase arengu toetamiseks.

Tuleks tunda huvi, kuivõrd kool aitab õpilastel oma erinevatest andekustest teadlikuks saada, leida endale sobiv õpistrateegia ja seada endale jõukohaseid eesmärke, mille täitmise poole püüelda. Peaksime hindama seda, kas kool leiab võimaluse tegelda iga õppuri hariduslike erivajadustega.

Küsima, kas andekaid suunatakse tegelema oma annete väljaarendamisega ja kas neid rakendatakse näiteks kaas­õpilaste õpetamisel. Uurima, mida teeb kool selleks, et äratada õpihuvi õpilastes, kes pole õppimisega sinasõbrad või kelle kodu pole piisavalt toetav või hariduspüüdlik.

Võiks tutvustada just selliste koolide kogemust ja kiita neid õpetajaid, kes saavutavad häid tulemusi vähem võimekate õpilastega ja nendega, kes tulevad sotsiaalmajanduslikult kehvematest oludest.
Hoopis enam peaksime väärtustama seda suurt tööd, mida koolid teevad õpilaste kasvatamisel loovateks, ettevõtlikeks, koostöövõimelisteks, ausateks, hoolivateks ja sallivateks inimesteks.

Kurdame ju ühiskonnas sageli just nende väärtuste puudumise üle. Hariduse eesmärgiks pole ainult teadmiste andmine, vaid ka isiksuse kujunemise toetamine. Lisaks heale teadmiste tasemele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem kriitilise mõtlemise, analüüsimise ja probleemilahendamise ning koostöö oskust, võimet olla eestvedaja ja võtta riske, tulla toime määramatuse ja ebaõnnestumisega.

Uus riiklik õppekava rõhutab senisest enam, et koolil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Põhikooli uus õppekava ütlebki sõnaselgelt, et kooli ülesanne on toetada õpilaste kasvamist loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks. See ei tähenda ainul­t ettevalmistamist elukutse valikuks ja tööeluks, vaid ka näiteks pereeluks ja osalemiseks avalikus elus.

See, kas poiss julgeb teha abieluettepanekut või kas temast saab hea isa, sõltub suuresti sellest, millised on eeskujud ja millist tagasisidet ta oma käitumisele saab. Selle alusel kujunevad välja tema väärtushoiakud ja isiksuse­omadused. Samamoodi on lugu kodanikukasvatusega. Aktiivse kodaniku kasvamist mõjutab see, kuivõrd on õpilasel olnud võimalus kaasa rääkida teda puudutavates otsustes.

Riigieksamid ei mõõda loovust, ettevõtlikkust ega neid teisi soovitud iseloomuomadusi. Samas on teada, et hindamine määrab paljuski ära selle, millele koolis tähelepanu pööratakse. Me saame selle, mida me hindamise kaudu väärtustame.

Kui koole seatakse pingeritta eksamitulemuste põhjal, mis mõõdavad eelkõige õpilaste teadmisi, on õpetajad sunnitud pöörama esmatähelepanu õppekava läbimisele, muretsedes hulga vähem õpilaste väärtushoiakute pärast.

Rääkigu õppekava üldosa kui tahes palju väärtuskasvatusest! Seega, kui seame kooli eesmärgiks tegelda õpilaste harimise kõrval ka kasvatamisega, peaks heast koolist rääkides võtma arvesse ka kasvatustööd.

Ma arvan, et võiksime võtta appi teiste maade kogemuse. Näiteks vanal heal Inglismaal on juba pikka aega olnud mure edetabelitega. Ka sealsed lapsevanemad jälgivad pingsalt eksamite põhjal koostatud edetabeleid.

Sellest ülesaamiseks arendati välja uus koolide kvaliteedi hindamise süsteem, mis annab koolile võimaluse teha nähtavaks seda, mida ta teeb õpilase õpitulemuste parandamiseks ja isiksuse arengu toetamiseks, nii ainetunnis kui õppekavaväliste tegevuste kaudu.

Inglismaa mudelit tuntakse akronüümi QiSS (Quality in Study Support and Extended Services) all. Siin hinnatakse õpitoe pakkumise kvaliteeti ja pakutavate tugiteenuste ulatust. Süsteem toimib nii, et koolid koostavad oma tegevuse kohta ise aruande, esitades andmed ja analüüsides oma tegevust etteantud kriteeriumide alusel.

Kool ei pea täitma kõiki kriteeriume, kuid peab olema piisavalt paljudes tugev. Kui nõutud arv tingimusi on täidetud, saab kool kvaliteedimärgi ja võib nimetada end õppimist toetavaks kooliks. Raport põhineb eneseanalüüsil, mille läbiviimist toetab nn kriitiline sõber, kes aitab tal mõista, kus on kooli tugevused ja nõrkused.

Kvaliteedimärgi andmise otsustab komisjon, mis raporti esitamise järel viib läbi koolikülastuse. See on oluline informatsioon, mida hoolega jälgivad nii lapsevanemad kui ka kohalikud kogukonnad.

Kõige olulisem on aga see, et see mudel väärtustab konkurentsi asemel koostööd ning õpilase ja ka õpetaja mitmekülgse arengu toetamist. Kvaliteedi hindamisel vaadatakse, kui palju teevad koolid ja õpetajad omavahel koostööd, kuidas kaasatakse lapsevanemaid ja kogukonda ning kas toetatakse ka õpilaste omavahelist koostööd.

Näiteks on üheks hindamiskriteeriumiks, kuidas tugevamad õpilased aitavad nõrgemaid näiteks koolitöös või võitluses koolivägivallaga. Lastevanematega koostööd soodustatakse väga erinevatel tasanditel. Näiteks saavad lapsevanemad olla mentoriteks, kes aitavad õpilasi õigete õpioskuste omandamisel. Väljaõppinud õpimentorid osalevad isegi tundides, aidates tagada individuaalse lähenemise erinevate vajadustega õpilastele.

Kvaliteedi hindamisel pööratakse suurt tähelepanu sellele, kui palju on arvestatud õpilaste arvamusega. Kool peab näitama, et õpilastel on võimalus otsustada, milliseid üritusi või huviringe koolis korraldatakse või milliseid õpikogukondi luuakse.

Ühes koolis korraldati näiteks funktsionaalse lugemisoskuse probleemidega poistele koomiksite lugemise ring, kus samm-sammult jõuti ka keerukamate tekstide mõistmiseni. Küsitakse ka seda, kuidas on kool kasutanud oma ressursse ja mida teinud õpetajate professionaalse arengu toetamiseks.


Eestis väärtustab neid aspekte koolide sisehindamine, paraku pole selle tulemused lastevanematele ja teistele huvilistele kättesaadavad ja seetõttu ei saa selle kaudu tõsta kooli mainet. Ilmselt on siin mõtlemiskoht, kuidas ka meie koolid saavad nähtavaks teha oma head tööd õpilaste isiksuse arengu toetamisel ja õpitulemuste parandamisel. Meilgi oleks edetabelite kõrvale vaja teist hindamismudelit, mis väärtustaks isiksuse tervikliku arengu toetamist ning motiveeriks õpetajaid ja koole võistlemise asemel koostööd tegema.

Eetikakeskus on haridus- ja teadusministeeriumile teinud ettepaneku moodustada töögrupp, kuhu kuuluksid koolijuhtide, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate esindajad. Selle ülesandeks oleks välja töötada koolide hindamissüsteem, mis väärtustaks tegevusi, mida nad õpilaste arengu toetamiseks teevad.

Koolidele, kes õpilaste arenguga mitmekülgselt tegelevad, võiks anda kvaliteedimärgi «Arengut toetav kool». Nii saaks lapsevanematele, koolipidajatele ja üldsusele teada anda, et tegemist on hea kooliga, mis loob õpilase arenguks toetava keskkonna.

See võimaldaks vastukaaluks eksamitulemuste edetabelitele tõsta esile just neid koole, kes pakuvad õpilastele abi oma annete väljaarendamisel, kes teevad väga palju laste õpimotivatsiooni, edasijõudmise, isiksuse mitmekülgse arengu toetamiseks, olgu erinevate klassiväliste tegevuste või tunnivälise õppetöö kaudu. Kuna see hindamismudel ei väärtusta mitte ainult head teadmiste taset, vaid paljusid muid asju, saavad võimaluse tõusta ka need koolid, kes seni pole edetabeli tipus.


Nii mõnigi edetabeli eesotsas olev kool võib aga hakata senisest rohkem pingutama, et pakkuda huviringe, toetada koostööd lapsevanematega või kaasata õpilasi koolielu korraldamisse. Loodetavasti paneks see ka lapsevanemaid ja kogukonda rohkem huvituma koolis toimuvast. Sest kooli headus sõltuks sellest, kuivõrd kool tegutseb koos oma partneritega õpilase arengu ja heaolu nimel.