Eesti väikseimas, Ruhnu põhikoolis istub tänavu koolipinki kuus last – neli tüdrukut ja kaks poissi, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.
Eesti väikseimas koolis käib kuus last
1. september 2012, 10:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaaktus ei erine suurte koolide omast: lauldakse hümni, direktor peab kõne, 1. klassi astuja saab kätte aabitsa ja õpilaspileti ning lõpetuseks on väike kontsert. Et esinemine vägevamalt välja kukuks, toetavad õpilasi ka õpetajad. Lisaks lapsevanematele tuleb tähtsale sündmusele kaasa elama saareelanikke.
Aktusel on aukohal kuueaastane Iti, kes alustab oma kooliteed.
«Itile ei ole kool võõras, sest tema ema on õpetaja ja vanemad õed-vennad siinsamas käinud,» lausub direktor Ants Pirso. «Oma noorusest hoolimata on ta tragi nagu väike rohutirts, kes hüppab kõrrelt kõrrele ja siis rõõmsalt siristab oma laulukest.»
Ruhnu kool on nagu suur pere. Siin rõõmustatakse üksteise edusammude üle ja jagatakse murehetki. Perepeana on direktoril iga lapse kohta öelda midagi loomuomast: «Karl August on uudishimulik 2. klassi poiss. Talle meeldivad ilmselt kõik jooksumängud. Sealsamas võib ta tundide kaupa mängida lauamängu. Mõtleb huvitavaid mõtteid ning vaatab maailma oma avastava pilguga just enda moodi.
Karl Caspar on 6. klassi poiss, kellele meeldivad igasugused mudelid, armastab neid ka ise meisterdada. Leides mõne vana mänguasja, võtab ta sealt vajalikud vidinad ja varsti ongi valmis mootori jõul liikuv laevuke või pöörlevate tiibadega tuulik.
Emma on vaikne, tagasihoidlik ja sportlik 7. klassi tüdruk, kellele meeldib liikuda looduses, tunda rõõmu varakevadistest lilledest või sügise pakutavate värvide ilust. Emma osaleb aktiivselt koolinäidendites, maastikumängudel ja teistel üritustel.
Lõpuklassi tüdruk Elen on hea joonistaja, kes oskab teha kaasõpilastest äratuntavaid šarže ja väljendada oma tundeid joonistuste kaudu.
Kathrin Angela on meie kooli uustulnuk, 6. klassi tüdruk, kes alles hakkab saareeluga sinasõprust looma, ja meie hakkame tema tegemistega lähemalt tutvuma.»
Ants Pirso on kümme aastat olnud direktoriametis, õpetab ka matemaatikat, füüsikat, keemiat. Varem juhtis Tõstamaa kooli. Harjus ruttu saare elu, eraldatuse ja privaatsusega. Õpetajad Kristel Lauk, Kadri Tukk, Tiina Allik, Jüri Keskpaik on kõik kõrgharidusega ja polüfunktsionaalsed, nad peavad oma põhiainele lisaks õpetama veel mitut ainet.
«Ruhnu saare tõelised patrioodid,» iseloomustab direktor kolleege. Lisaks õpetajatele kuulub kooliperre ka Elvi Meola, kes koristab, kütab ja teeb süüa.
«Kool on Ruhnus tähtis asutus, koolita ei kujuta keegi siinset elu ettegi,» lausub Ants Pirso. Koolimaja asub vanas kiriklas, 1944. aastani õpetati siin rootsi keeles. Õpilasterohkust pole ligi 60 elanikuga väikesaarel kunagi olnud. Aastail 1978–1979 oli kool suletud. Kuid siis kolis saarele uus pere ja kool avati taas.
Ruhnu vallajuhid on otsustanud, et kooli hoitakse alles ka siis, kui lapsi enam ei jätku. «Igavesest ajast igavesti, sest muidu peaks kogu saare elule risti peale tõmbama,» lausub vallavanem Aare Sünter.