Hannes Danilov usub, et sai hästi hakkama

Naudib suvelõppu: Hannes Danilov koos 3-aastase lapselapse Lennaga.

FOTO: Toomas Huik

Haigekassa juhatuse esimehe kohalt pärast kümmet aastat poolenisti jõuga lahti kangutatud Hannes Danilov on endiselt veendunud, et jäi lihtsalt huvirühmade hammasrataste vahele.


Hannes Daniloviga kohtuma tuleb sõita Haapsallu, sest ehkki tal on ka Tallinnas peatuspaik, praegu pealinna eriti asja pole. Ta veedab mõneti pealesunnitud puhkust oma kaunis, otse mererannas asuvas rootsipunast värvi, justkui Bullerby laste majas (Ilon Wikland olevatki selle koopia Astrid Lindgreni raamatusse joonistanud) üsna töiselt.

Aknad said just värvitud ja parasjagu käib lisakeskkütte paigaldamine, mis meretuulte vallas oleva hoone kergema vaevaga soojaks peaks kütma. Toas pikutab kerget haigust välja puhkav ema ja inglijuustega lapselaps silkab ringi.

Danilovitel on kolm last ja neli lapselast, kes suvel alatasa vanavanemate kodus puhkavad, sest meri, kus sulistamas käia, on ju siinsamas. Merega on Hannes Danilovil peale selle, et ta isegi praeguse jaheda veega ujumas käib, veel teinegi suhe – ta tegeleb juba aastaid  purjetamisega.

Majal on pikk ja keeruline ajalugu. Siin on elanud Haapsalu omaaegne linnapea Ants Alver, see on natsionaliseeritud ja hiljem pärijaile tagastatud. Danilovid omandasid ühes
Haapsalu kaunimas kohas asuva hoone 15 aasta eest ja rajasid uhke iluaia, mis koguni presidendi kodukaunistamise konkursi võitnud.

Seal jagub nüüd tööd mõlemale abikaasale. «Meil on kodus täiesti kindlalt teada, millised on meeste tööd – ja kõik ülejäänud tehakse koos,» ütleb Danilov. Kursusekaaslase Ingridiga, kes töötab Läänemaa kutsehariduskeskuse direktorina, on ta abielus olnud juba 37 aastat.

Danilov näeb välja varasemast mõnevõrra kõhnem, kuid on vana rahu ise, nagu ta alati on olnud, ja naeratus ilmub suule vaid haruharva. Ta näitab uhkusega oma elamist, mis on pigem  tagasihoidlik kui priiskav, samas äärmiselt mugav ja maitsekas.

Erilise uhkusena on kabineti seinal perekonna vapp – Endel Taniloo looming. Tegu on ikkagi vana suguvõsaga, kus esindatud nii Tanid, Tanilood kui Danilovid. Nii et Hannes Danilov on vaatamata nimele puhas eestlane.

Heast asjast kahju loobuda
Väikesest pettumusest, mis haigekassa juhi kohast ilmajäämisega kaasnes, on Danilov nüüdseks üle saanud. «Ma ju ikkagi soovisin jätkata, sest leian, et olin seda tööd hästi teinud, ja koos haigekassa kollektiiviga üles ehitatud heast organisatsioonist, mida ka rahvusvaheliselt tunnustatud, oli kahju loobuda,» sõnab mees  väikese nukrusevarjundiga hääles.

Ta meenutab, et viie aasta eest, kui tervishoiu rahastamise ümberkorraldamine oli pooleli ja haigekassa juht veel peksupoisi rollis, ei kippunud keegi ta asemele, aga nüüd käis selle koha ümber paras jaht. Haigekassa on valmis ehitatud, läbipaistev ja kõigile arusaadav süsteem.

Edaspidi tuleb rohkem mõelda teenuste kvaliteedile. «Ega eriti muuta midagi vaja ole. Sõitvat rongi ju teistele rööbastele ei pööra,» lausub ta.

Mis selles haigekassa juhtimises nii erilist on, et selle ümber niisugune mäsu puhkes? Miks Danilovist iga hinna eest lahti oli vaja saada?

Ta väidab vastust teadvat: põhjuseks on huvirühmade võitlus. Ühelt poolt patsiendid, teisalt arstid ja haiglad, siis veel poliitikud, ajakirjanikud ja haigekassa enda töötajad. Esiteks on nende vahel tasakaalu leida keeruline. Nüüd on huvirühmade vahel mingi tasakaal saavutatud, kuid Danilovile tundub, et seda soovitakse muuta.

Teiseks on avalikkuse ootused kogu aeg suuremad kui võimalused. Kõik tahavad oma valdkonda rohkem raha ja sageli tuleb teha valikuid. «Kas jätame Mart Laari insuldi ravimata ja ostame rohkem ravimeid liigesehaigetele?» küsib Danilov.

Selliseid dilemmasid tuleb haigekassa töös ette pidevalt. Enne kui leevendada valu, tuleb püüda vähendada välditavate surmade arvu. Vahel tuleb patsiendil valida, kas minna haigekassa rahastatavasse suurde haiglasse ja oodata kauem või minna erakliinikusse ja oodata vähem.

Selliste valikute ees seisavad ka teiste riikide tervishoiujuhid, ainult et seal on raha mitu korda rohkem kui Eestis ja seetõttu ka rohkem võimalusi inimeste ootustele vastu tulla. Kui Eestis saab kulutada iga inimese kohta 1300 dollarit aastas, siis Soomes 3300, Rootsis 3800 ja Luksemburgis koguni 8500. «Aga [Euroopa Kontrollikoja liige] Kersti Kaljulaid, kes elab Luksemburgis, tuli sünnitama Eestisse,» teeb Danilov vahemärkuse. Ta on Eesti riigi üle uhke ja leiab, et siin on riigivalitsemine väga hästi korraldatud. Ta rõhutab sõna «väga».

Kas hakkame rohkem maksma?

Danilov usub, et haigekassa nõukogus olid uue juhi hääletamisel tema selja taga meditsiiniringkondade esindajad. Avalikult on oma poolehoidu talle avaldanud haiglate liit. Kui vana juht välja tahetakse vahetada, võib arvata, et tahetakse muuta ka midagi sisuliselt. Mis see küll võiks olla?

Danilov vihjab Eesti ravikindlustuse solidaarsuspõhimõttele.

Kas tõesti keegi soovib raviraha ümber suunata, ja kuhu?

Danilov on raudselt selle poolt, et kõik Eesti elanikud saaksid aktsepteeritaval tasemel tervishoiuteenuseid, mis tähendab, et ravikindlustuse raha eest saab perearsti kõrval ka vähese raha eest eriarstiabi, ravimeid ja töövõimetushüvitist.

Võib ka nii, et kõik saaksid neid minimaalselt, näiteks ainult perearstiabi, ja kõige muu eest peaks ise maksma. Veel saab muuta tasuliseks mõned teenused. Näiteks võib sarnaselt hambaraviga panna inimese maksma silmaravi või günekoloogilise abi eest.

On teisigi võimalusi, mida ühes või teises riigis rakendatakse, kuid mis tegelikult suurendavad patsientide rahalist omaosalust ja vähendavad arstiabi kättesaadavust. Neist ükski ei meeldi patsientidele, kuid võivad tulla kõne alla.

«Kui võtame eesmärgiks Eesti inimeste eluea pikendamise, peame siiski olema võimalikult solidaarsed ja võimaldama ravi ka vaesematele, kes paraku on  rohkem haiged,» lausub Danilov. Kõne all olnud suitsetajate rahalist koormamist ei pea ta õigeks, sest suitsud on legaalne kaup. Ta on ühtlasi seda meelt, et tervishoid pole mitte kulu, vaid investeering inimestesse, sest aitab neil kauem töövõimelisena püsida.

Uuele haigekassa juhile soovib ta külma verd ja soovitab, et ajakirjandusest ei maksa end segada lasta. Palju tuleb sellel kohal suhelda erinevate, sageli vastandlike huvidega osalistega, mistõttu kulub ka hea suhtlemisoskus marjaks ära.

Töötuks jäämine ei ähvarda
Kuidas üldse Danilovi-sugusel mehel uue koha leidmine käib? CV-Online’i ta oma töösoovi muidugi üles ei riputa. Paar pakkumist on talle juba tehtud ja need on seotud avaliku sektoriga, kus endisel haigekassa ja varasemal omavalitsuse juhil pikaajaline kogemus.

«Kui uskuda riigikantseleid, siis tippjuhtide varupink on lühike, aga samas neid kogu aeg  vahetatakse, ka tervishoius,» nendib Danilov. Ta on küll seda meelt, et pole vahet, kas juhtida saapavabrikut või haiglat, kuid samas tuleb nii ühe kui teise etteotsa asudes vastav valdkond endale selgeks teha. Haigekassa on keeruline organisatsioon ja selles täielik orienteerumine võtab uuel juhil vähemalt kaks aastat, pakub ta.

Hariduselt on Danilov keemik nagu ka peaminister Andrus Ansip, kes ülikooli temast paar aastat hiljem lõpetas. Omal ajal on nad koos ka õpilasmalevat teinud. Peaministri sõbraks ta ennast siiski ei pea. «Eks neid, kes peaministri sõbraks kipuvad, on niigi palju,» muigab ta.

Sõpru on Danilovilgi rohkelt, ka tuntud isikute seas. Nii võib arvata, et töötuks ta end registreerima ei pea. Mõni kuu saab hakkama ka lahkumishüvitisega, mis teenistuslepingu järgi ei ületanud kolme kuu palka. Ajalehtede töökuulutusi vaatab ta siiski suurema huviga kui tavaliselt. Näiteks otsib ETK endale juhatuse esimeest, teab ta öelda.

Danilov ütleb, et ei pea tingimata jätkama tipptasemel, vaid võib latti ka pisut allapoole lasta, sest «mida kõrgemal oled, seda tuulisem».


CV
Hannes Danilov (58)


Sündinud 2. mail 1954
Eesti haigekassa juhatuse esimees 2002–2012
Sotsiaalministeeriumi kantsler 1999–2002
Lääne maavanem 1994–1999
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1977 keemiku-keemiaõpetajana
Õppinud Tallinna spordiinternaatkoolis 1969–1972
Abielus, kaks tütart ja poeg, neli lapselast

Arvamus

Andres Lipstok
Eesti Panga eksjuht

Oleme Hannesega varem palju koos töötanud ja võin öelda, et teda saab usaldada, ta ei vea kunagi alt – mida lubab, seda teeb.
Temaga on huvitav arutleda ükskõik millisel teemal. Oma arusaamades on ta kindel ja suudab oma asja eest seista, kui vaja. Ehkki tal on ka teatud jonn sees, ei usu mina, et kui talle oleks ära seletatud, miks ta lahkuma peab, oleks ta vastu punnima hakanud.
Esmapilgul võib Hannes jätta sellise noriva ametniku mulje, tegelikult on ta väga hea huumoritajuga ja seltskondlik inimene.
Ja mis pole sugugi vähetähtis – väga tore pereisa.

Tagasi üles