Eesti haridust tabab iga aasta augusti lõpus üks ja sama sündmuste ahel – ilmub koolide riigieksamite põhjal kokku pandud pingerida, millele järgneb haridusavalikkuse pahameeletorm. Osapooled jätkavad seejärel aasta otsa vanas rütmis tegutsemist, kuni kordub juba tuttav stsenaarium. Kuidas aga sellest nõiaringist välja murda?