Triin Lumi: kingitud hobuse haiged hambad

Triin Lumi. Foto: Erakogu

Sageli pöörduvad minu poole sõbrad-tuttavad, lootes leida asjadele, mida endal enam vaja pole, uue õnneliku omaniku: «Prügikasti ei raatsi visata, aga sa ju suhtled lastekodudega, neil on kindlasti kõigest puudu…»

Olen harjunud headele inimestele selle küsimuse peale vastama, et jah, ikka on ka neil vahel üht-teist vaja, täpsustades pisut vaiksemalt: «Tooge asju, mis on puhtad ja terved!» Olgu siis kevadine suurpuhastus või jõulumeeleolu, milles inimesed oma uutele asjadele ruumi teevad, istun mina tihtipeale kastide ja kottide otsas, mis paraku vajavad enne edasi saatmist sorteerimist. Kogemus ütleb, et «kingitud hobuse suhu vaatamine» on hädavajalik, sest pahatihti leidub annetuste hulgas ka valimatult edasi saadetud vana kola – kulunud riideid, lääpatallatud jalanõusid ja katkisi mänguasju.

Kahjuks on mul oma tööst tuua omajagu näiteid, kus innukad abistajad on turva- ja asenduskodude lastele saatnud asju, mille õige koht oleks prügikastis. Mäletan meest, kes tõi lastekodudele mitme suure prügikotiga riideid ja ütles: «No siis nad näevad, et me selle žesti tegime!» Mul polnud enam võimalust küsida, mis oli žesti mõte, kui kottide sisuga tutvudes leidsin viledaks kantud sukkpükse, katkise lukuga jopesid ja väljaveninud kaelusega T-särke … Tõepoolest – kotis leidusid ka mõned täitsa tutikad poistepüksid, mis teinuks kandjale rõõmu 1990ndate lõpus, ent praegu sobiks vaid stiilipeol kandmiseks.