Naised terasratsudel

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits

WIMA (Women’s International Motorcycle Association) on 1950. aastatel USAs asutatud rahvusvaheline naismootorratturite ühing, mille Eesti rakukesse WIMA Estonia kuulub praegu 14 liiget ja kaks kandidaati. Need on naised, kes ihkavad vabadusetunnet ning naudivad maanteel kihutades tuuletuhinat ja vihma peksmist vastu nägu.



Ühingu asutajaliige Kaija Rytkönen meenutab, et mõte luua tsiklinaiste ühing tekkis juba 14 aastat tagasi. «Algul oli meid 27, aga sel ajal ei pidanud liikmel põhikirja järgi olema sõiduluba, piisas vaid huvist asja vastu,» räägib ta. «Hiljem keskendusime juba sõitmisele – ja selleks on vaja juba nii tsiklit kui ka luba.»

WIMA Estonia presidendi Anneli Pille sõnul võib nendega liituda iga naine, kes kahelt ühinguliikmelt soovituse saab ning kel on sõiduluba ja kindel ühinemissoov. «Mootorratas võiks ka olla, tagaistmel kaasa sõita pole ju kuigi mõnus,» muheleb ta.

«Motosündmusi on läbi kevade, suve ja sügise nii palju, et see tekitab vahel tunde, et muude asjadega ei jõuagi tegelda,» tunnistab Rytkönen. «Oleme nagu suur perekond!»
Äsja käisid naised WIMA rahvusvahelisel kokkutulekul Austrias ning üheskoos sõideti 19 päevaga maha umbes 6000 km.


6 küsimust
1.    Kuidas avastasid tsiklisõidu?
2.    Peamine sõidumagnet?
3.    Mootorimürin – müra või muusika?
4.    Kas soovolinik võiks rõõmustada?
5.    Meeste arvamus?
6.    Mees või mootorratas?

Kaija Rytkönen

saatkonna sekretär

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles