Risto Mets: maratonirajalt järjekorda seisma

Foto: TPM

Ma ei viitsi seal seista, tee sina sellega midagi – nende sõnadega surus hea tuttav Tartu rattamaratoni finišialas oma toidutalongi mulle särgi tagataskusse ning lahkus. Paar minutit hiljem nägin veel kahte tuttavat. Punnisin küll vastu, ent oma talongid sättisid nemadki mulle pihku. Ei jõudnud finišisaginas õigupoolest küsidagi, miks nii, kuid peagi nägin põhjust ka ise.

Neli pikka ja aeglaselt liikuvat järjekorda rattamaratoni lõpetajate toitlustusala juures manasid silme ette inimmassid kaupluste ümbruses paarkümmend aastat tagasi, mil seisti tundide viisi sabas, et vahetada talongid või ja viina vastu. Kiiret mul kuhugi polnud ning otsustasin seista saba lõpuni.

Märja ihuga enam kui pool tundi tuule käes seismist tegi olemise kõhedaks. Ulatasin ühe talongi lõpuks supijagamisala valvanud turvamehele ning kuum seljanka oli sellise ootamise järel väga kosutav. Samas mõistan inimesi, kes ei pidanud rattamaratoni järel järjekorramaratonil osalemist enam mõistlikuks. Ülejäänud kolm toidutalongi on mul siiani alles.