Hanno Pevkur ühendaks kõik Tallinna haiglad
Intervjuu täisversioon ainult Postimees Online'is!

Hanno Pevkur

FOTO: Andres Haabu

Sotsiaalminister Hanno Pevkur tõdeb, et sotsiaalvaldkonna eelarve kasvab tuleval aastal kõige rohkem, aga raha ikka ei jagu.

Kui vaadata tuleva aasta riigieelarvet, siis on sotsiaalministeerium üks väheseid, mis korraliku tõusu saanud – ligi 140 miljonit eurot lisaks?

Kui kogu riigieelarve kasvab üle protsendi, siis jah, sotsiaalvaldkonna eelarvekasv on seitse protsenti.

Sotsiaalvaldkonnale mineva raha osakaal on kogu eelarvest üle 40 protsendi. Kas see on ka tõusnud?

See on isegi ligi 45 protsenti. Kui võtame kriisi aja, siis kõige sügavamas põhjas oli see lausa 47 protsenti jooksva aasta eelarvest. Kuna 2011 oli majanduskasv väga suur ja kaitsekulutused kasvasid, siis langesime 43-44 peale. Majanduse kasvu ajal olime 39-40 protsendi peal.

Eks sotsiaalkulude kasv viitab eelkõige sellele, et pensionäride hulk kasvab?

See on üks asi, aga meil on ka palju uusi asju, mis kulu tekitavad. Pensionitõus on viis protsenti, aga kogu eelarve kasv pensionikuludeks on 7,3 protsenti. Juba ununeb, et 1. jaanuarist tuleb vanemapension ehk me hakkame iga sündiva lapse pealt maksma vanematele teise sambasse makset laste eest. Taastub tasuline isapuhkus, ehk 10 päeva saab isa olla lapse ja naise juures kodus olla. Väga suur kohustus rahalises mõttes on töötutoetuse tõus, mis kasvab pooleni alampalgast. Ehk kui meil praegu on töötutoetus 65 eurot sentidega, siis nüüd tõuseb see 145 eurole. See on meeletu tõus. Pluss lastetoetuste kasv. Pikas perspektiivis on selge, et sotsiaalvaldkonnas näiteks ravikindlustus vajab muudatusi ja täiendavat raha. Üks variand on vabastada teatud osa ravikindlustuseelarvest – näiteks ajutine töövõimetus ravikindlustusest välja viia. Need ja teised valikud seisavad meil ees. Sotsiaalkulutused tervikuna kindlasti ei vähene – me elame kauem.

Need rühmad, kes raha juurde saavad, peaksid olema natuke maha rahustatud. Vaatasin teie poolteise aasta tagust koalitsioonilepet, siis need teemad, mis nüüd korraga konkreetset lahendamist vajavad – probleemid meditsiinis, töövõimetuspensionäride hulga hüppeline kasv – sealt välja ei paistnud. Paistab, et tervikpilt sellest, kus on teravad probleemid, ei olnud poolteist aastat tagasi selge?

Tegelikult olid. See on see, mis jääb nö kulisside taha. Töövõimetussüsteemi korrastamine on juba ette võetud.

See oli tööõnnetuste teema, mitte laiem töövõimetus! Justkui avastasite, et oi, meil on siin hoopis tõsisem mure.

Aga me läksime sealt kohe laiemale. Probleem oli, et meil polnud kutsehaiguste ja tööõnnetuste kindlustust. Töövõimetuskindlustus oli olemas ja küsimus oli selles, et see ei töötanud hästi. Need kaks teemat on nüüd koos, aga see ei ole kiiresti lahendatav küsimus. Hakkasime seda kevadel kirjutama ja oleme lubanud järgmisel kevadel oma nägemuse valitsusse viia. Samad probleemid on mujal Euroopas. Me jääme vanemaks ja töökäsi jääb vähemaks. Sama lugu on ravikindlustusega. Kui mõelda, et Eestis oli mitte väga ammu 750 000 töökätt tööturul ja nüüd räägime 600 000, siis on töökäsi vähemaks jäänud ja sotsiaalmaksu maksjaid on vähem ning tuleb hakata uusi lahendusi otsima.

Meditsiini puhul on aastaid olnud teema, kas järjekorrad pikenevad või mitte.

Meil pole järjekorrad võrreldes teiste riikidega pikad. Pigem oleme heas seisus.

Võib-olla peame nüüd mõtlema hoopis, et peaks järjekordi pikendama?

Võib-olla tõesti. Kui vaadata näiteks arstide poolt räägitud koormuse vähendamise teemat, siis peaks arstide liit ka ausalt välja ütlema, et see tähendab automaatselt patsientidele ravijärjekordade pikenemist. Samas pigem kuuleme ettepanekuid, miks ei panda kinni mõnda üldhaiglat. Kas Põlvas ja Võrus peavad olema kõrvuti haiglad? Inimesed, kes süsteemis sees pole, ei tea kahjuks kõiki reaalseid rahanumbreid – sealt kokku hoitav raha ei ole nii suur, kui loodetakse. Pealegi olen veendunud, et igasse maakonnakeskusesse jääb haigla. See millist teenust sealt saab, on tulevikuotsuse küsimus. Tegime arvestuse, kui väiksemates üldhaiglates ei oleks sünnitusosakonda. Hoiaksime ravikindlustuse üldisest eelarvest kokku nii väikese osa (näitab näppudega umbes sentimeetrist vahet - toim). See ei ole võluvits, kust tervishoiusüsteemi olulist raha juurde tuleks.

Kui palju raha oleks vaja? Kui 900 miljoni asemel oleks 1,8 miljardit?

Ehk oleks topelt võrreldes tänasega. Seega oleks näiteks arsti palk kaks korda suurem, aga me oleksime ikka kaks korda maas võrreldes Soomega. Tervishoid on valdkond, kus on üks väga selge põhimõte: kui tekitad pakkumise, siis tekib ka nõudlus. Tervishoid areneb hirmsa kiirusega, kui muretseda magnetresonantstomograaf, siis hakataksegi seda kasutama ja väga intensiivselt. Kui tekib mingi väga kaasaegne laboriseade, siis hakatakse seda kasutama. Ja iga uus asi on oluliselt kallim.

Siin on mõtlemise koht: kas meil on neid kõiki vaja, kas peame nii kiiresti uuenema?

See on jälle see, et tuleb teiselt poolt patsientide nõudmine: patsiendid tahavad kõige kaasaegsemat ravi saada.

Kas oleme selle pakkumiseks oma rahakotiga suutelised?

Teatud mõttes kindlasti oleme. Võtame kirurgia: kui 30 aastat tagasi oli vaja sapikivi eemaldada, lõigati kõht lõhki ja inimestel on siiani pikad armid kõhu peal. Tänapäeval tehakse kolm auku, kivid lahustatakse ja imetakse  vaakumiga välja. Meditsiin areneb nii kiiresti ja inimese jaoks on see vaieldamatult parem lahendus.

Tõenäoliselt meeldib see ka arstidele rohkem, kui nad saavad maksimaalselt kaaseagseid võtteid kasutada?

Absoluutselt.

Siin ongi käärid. Kui hariduse puhul talvel rääkisime, et raha võib ka sisemistest ressurssidest juurde leida, siis meditsiini puhul on rääkinud ka rahvusvahelised eksperdid, et meie meditsiin on eeskujulikult kuluefektiivne ehk meil pole enam palju kokku tõmmata. Või on?

On ikka kokku hoida. Diagnostiline pool on kindlasti, mida on võimalik efektiivistada. Samuti peaks iga inimene tegema meditsiinis seda, mis on kõige õigem. Õed ja perearstid saaksid teha rohkem. See on väga palju ka patsiendis kinni. Kui piltlikult öeldes on patsiendil südamevalu, siis ei ole vajadust kohe südamearsti juurde minna, vaid perearsti juurde, kui ei ole tegu erakorralise juhtumiga. See tekitab pingeid ja seal on tervishoiu siseselt ümberkorraldamise võimalus. Või teine näide: nõukogude tervishoiusüsteem töötas üldistatult nii, et arst võttis vastu ja tegi kõik ära. Tänapäeva meditsiin töötab nii, et arst teeb vaid lõpliku otsuse ja ülejäänu on õdede, radioloogiatehnikute või muu abistava personali kanda.

Need on kõik normaalsed mõtted, et tipparst peabki tegelema väga selgelt ravimisega ja kõige muuga, käehoidmise jm tegelevad õed ja hooldajad ja teised abilised.

Põhiprobleem on selles, et meil on õdesid väga vähe. Kui meenutame, et õdede koolituses oli pikki aastaid 150 õde aastas, siis nüüd oleme selle 300 peale tõstnud.

Kas see tuleb täis?

Selles pole küsimust. Pigem otsime võimalust õdede õpet veelgi suurendada.

Tagantjärele võime targad olla, aga 1990. aastate algul me polnud nii targad ja vähendasime nende koolitust. Ka arstide riiklik koolitustellimus vähenes 70ni, aga praegu tõuseme residentuuriga juba 145 peale. Kokkulepe, millele arstide liit, ministeerium, ülikool, haiglate liit ja perearstide selts, sõlmisid alles kevadel. See on nagu meelest pühitud.

Et olete juba päris mitmeid samme astunud selles suunas, et tervishoiu jätkusuutlikkust tagada?

Jah. Meile heidetakse ette, et haiglate reform pole lõppenud. Kulla sõbrad, me unustame juba ära, et 1990. aastate alguses oli Eesti riigis 115 haiglat. Praegu on alles jäänud 19 – räägime haiglatevõrgu haiglatest. Loomulikult, lisaks on võrgu välised haiglad, nagu Elva või Räpina haigla, mis on enamasti taastus-hooldushaiglad, siis on neid rohkem. Ka neis on eriarsti vastuvõtud.

Kui suur on maakonnakeskuste haiglate aktiivravi haigekassa maht? Kui need ära võtta, kui palju siis kokku hoiaks?

Mitte palju, aga kõik need arutelude, kuidas haiglavõrguga edasi minna, on lähituleviku arutelude teema

Otsustage siis juba ära!

Kas keegi tahab, et teeme haiglavõrgus ülejala otsuseid? Ei taha. Haiglavõrgu arengukava kehtib kuni 2015. aastani. Ja seal on selgelt öeldud, kuidas läheme. Teine pool on selles, et oleme just valmis saamas arstlike erialade arengukavad. Ehk need ligi 40 eriala, mis meil on, nende kohta ütleb iga selts, mida nad soovivad. Naistearstid näiteks, et me tahame, et Eestis oleks nii palju sünnitushaiglaid. Kirurgid ütlevad, et me peame lõikama inimesi neis ja neis kohades ja kui palju. Nemad annavad sisendi, kui palju on arste ja kohti vaja, et 1,3 miljoni inimese aitamine katta. See töö on kohe valmimas. Järgmisena, selle aasta lõpus või uue alguses kutsume kokku vastava töörühma, mis hakkab ettepanekuid tegema haiglavõrgu edasise arengukava osas. Väga lihtne oleks öelda, et paneme kinni. Ei saa nii. Iga inimene peab saama vähemalt tunni jooksul arstiabi. See on rahvusvaheline standard – 70 km või tund aega. Selle peame tagama – seal peab olema inimesel esimene kontakt meditsiiniga loodud, et hinnata tema seisund. Loomulikult, kui vajab tõsisemat sekkumist, läheb ta edasi Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, või Jõhvi. Kui vajab väiksemat sekkumist, siis tehakse kohapeal ära. Need on otsused, mida ülejala ei saa teha.

Kui palju siis oleks nende otsuste järel võimalik kokku hoida?

Üht-teist kindlasti aga isegi kui see oleks näiteks 10 miljonit eurot, siiskui räägime kogu ravikindlustuse eelarvest, mis on 900 miljonit, on 10 miljonit väike.

Ega see nüüd nii väike summa ka ole!

No näiteks on see ühel aastal 3,5 protsenti kõigi tervishoiutöötajate palgast.

Kui vaatame hooldushaiglate investeeringute poolt, mis on suur ja väiksemad üldhaiglad muutuvad hooldushaiglateks.

Nõus. Tegelikult haiglavõrgu kujundamine läbi investeeringute on täiesti reaalne.

Arstid ja õed töötavad topeltkoormusega. See annab võimaluse rohkem teenida. Teisipidi, kui nad lisakoormust vabatahtlikult ei võtaks, oleks meie pilt hoopis teistsugune ja siis selgub, kui palju meil arste ja õdesid juurde on vaja, kui kõik töötaksid ühe koormusega. Me ilmselt päris täpselt ei tea seda olukorda?

Teame ja kuskil on rahvusvahelised võrdlused. Meie tervishoiusüsteem ei ole drastiliselt erinev teistest Euroopa riikidest. Meil on umbes 330 arsti 100 000 elaniku kohta. See on täiesti keskmine. Jah, meil on puudu õdedest, aga arstide arv on võrreldav. Kui öeldakse, et teistes Euroopa riikides teevad arstid oluliselt vähem, kuigi nende hulk on sama, siis minu küsimus on, kas neil on järjekorrad suuremad – jah, kohati ongi nii!  - või teevad teise iseloomuga tööd. Arstid ütlevad, et tahavad ühe patsiendiga kauem tegelda. Meie patsiendi vastuvõtuaeg 20 minutit, oleme haigekassa hinnakirja koostamisel vaadanud teisi riike ka ja oleme selleski võrdluses enam-vähem samal tasemel.

Nad ütlevad, et Soomes töötades nad töötavad vähem!

Jah, räägivad, et Soomes väärtustatakse arste, aga miks seal sellisel juhul arste puudu on? Soomes pannakse põhjapool suveks haiglaid kinni. Soome koolitab arste rohkem kui Eesti, aga ka Soome noored arstid ei lähe väikestesse haiglatesse.

Eesti noored arstid samamoodi!

Just. Näiteks Soomes lähevad noored eelkõige erapraksisesse, kus küsivad rohkem raha ja teevad spetsiifilist lõiku. Andres Kork ise ütleb, et Soomes on 600-800 arsti puudu. Retooriliselt on hea öelda, et seal on puudu ja sinna oodatakse.

Tõenäoliselt, kui arstide palk ka kahekordistuks, jääks see alla Soome tasemele ja surve lahkumiseks jääb.

Kui maksad topelt, siis kuskil on ka isiklik õiglustunne olemas ja seepärast tegime otsuse, et õdedele-hooldajatele maksame kuus ja arstidele kolm protsenti juurde. See õiglustunne on ka see, et vaatame ühiskonna toimetulekut. Siis peaks ütlema, et peame päästjatele ja õpetajatele maksma ka kaks korda suurema summa.

Streik on ukse ees ja te peate nädala pärast arstidele-õdedele midagi pakkuma. Olen kuulnud, et läbirääkimiste ruum võiks teie poolt olla ka õdedele-hooldajatele 10 ja arstidele 5 protsenti. Aga see ei vasta sellele, mida oodatakse. Teilt peab tulema veel mingi teine, jõuline sõnum tulevikuks!

Küsiksin vastu, mis see jõuline sõnum võiks olla? Kas see, et arstid ootavad, et paneme mõne haigla kinni või kui räägime koormuse vähendamisest, siis vähendame vastuvõttude arvu. See tähendab ka seda, et arst saab vähem palka. Kui nad on sellega päri, siis võiks arutada.

Nad eeldavad ikka, et vähendame koormust, aga palk ei vähene!

See tähendab, et järjekord läheb patsiendile pikemaks. Meie haigekassa nõukogus peame vastutama ka patsientide eest! Nokk kinni, saba lahti olukord.

Seoses haigekassa uue juhi valimisega ja nüüd ka streiginõudmistes on viidatud vajadusele süsteemi raha juurde tuua. Kust seda leida?

Järgmisel aastal tuleb juurde 55 miljonit – haigekassa eelarve järgmisel aastal on läbi aegade kõige suurem. Mitte kunagi pole tervishoius nii palju raha olnud, kui tuleval aastal.

See on numbriliselt, aga vaatame ka inflatsiooni jms! Ilmselt oleks õigem vaadata, mis see konkreetsetes tegevustes tähendab?

Ka ravijuhtusid pole meil kunagi nii palju ostetud, kui tuleval aastal. Kui oodatakse kiireid otsuseid, siis need võib teha, need ei anna kohest efekti.

Mida te streikijatele ikkagi ütlete?

Seda, et palk tõuseb nii palju kui võimalik, seda et süsteemis on 55 miljonit eurot lisaraha järgmisel aastal, seda, et teeme oma maksimumi palga- ja töötingimuste parandamiseks. Töötingimuste parandamiseks paneme tohutu hulga Euroopa raha, et töökeskkond oleks hea.

Võib-olla oleme teinud need liiga uhkeks?

Ma ei hakka kindlasti kritiseerima oma varasemaid kolleege, kes otsuseid teinud, aga mu isiklik arvamus on, et võinuks olla natuke tagasihoidlikumad.

Otsused tehti kusagil buumi ajal?

Jah. Teiselt poolt on hulk spetsialiste öelnud, et haiglad ehitatakse 50 aastaks. Tõsi on, et betoonipool vähendab sisulise poole võimalusi.

Kui räägime lisarahast, siis ehk võiks olla see koht, kus riik aitab need laenud tagasi maksta?

Aga mille arvelt?

See ongi poliitilise otsuse koht: millal ehitame Eesti Rahva Muuseumi, millal haiglad. Me ei ole seda ka arutanud nii, üldist kokkulepet sõlminud. Kui suured need laenude tagasimaksed on?

Eks haiglad ise oskavad paremini kommenteerida seda, aga arvestades, et enamik renoveerimisrahadest tuleb Euroopast, pole haiglate kohustused ülejõukäivad. Näiteks PERHi ehitusmaht on mälu järgi üle 100 miljoni euro, millest enamus tuleb struktuurivahenditest. Siiri Oviir ütles, et haiglate nõukoguliikmete palgad tuleks saata arstide palkadeks. Kui võtta kõik need palgad, saame paari arsti palga. See ei ole summa, mida otsida. Võib-olla oleks võinud jätta haiglad riigi kätte, mitte anda omavalitsuste kätte, mistõttu ei saa ka riigi tasandil otsuseid langetada.

Millised radikaalsed otsused te teeksite?

Minu jaoks ei ole probleem teha radikaalseid otsuseid, kui peaksin seejärel ministriametist lahkuma. Kui see päästaks Eesti meditsiinisüsteemi – siis jumala pärast. Minu arusaam on pidevalt muutumises. Pikka aega olin arvamusel, et Tallinnas võiks Ida- ja Lääne-Tallinna haigla olla ühendatud, aga nüüd olen kaldumas sinna, et kõik Tallinna haiglad peaks olema ühendatud.

Kaasa arvatud PERH ja lastehaigla?

Jah, juriidilise kehana võiks olla üks.

Ja kui me siis hakkame kokkuhoiust ja efektiivsusest rääkima, siis saaks rääkida juba suurematest numbritest?

See annaks võimaluse leppida haigla sees kokku umbes nii, et neuroloogia ja onkoloogia on Mustamäel, silmahaigused on keskhaiglas, nakkushaigused Läänes, sünnitus kahes kohas kindlasti, uuringuid tehakse ühes kohas, labor on üks jne jne. Ehk selline korraldus annaks väga suure kokkuhoiu.

Võib-olla peaks selle otsuse tegema? Või vähemalt asuma läbirääkimistesse?

Me üksi ei saa otsustada, teised haiglad peale PERHi on Tallinna omad. Olen abilinnapeaga sellest rääkinud, aga Merike Martinson on väga selgelt veendunud, et Tallinna haiglaid ei ühendata üldse. See otsus mõjutaks kõige rohkem tervishoiu rahastamist. Kas Põlva või Võru on koos või mitte, see ei mõjuta Eesti tervishoiu rahastamist sellisel määral, kui otsustada ära Tallinna haiglate saatus. Kui Tallinna haiglad oleks koos, siis ei ostaks kõik kolm haiglat Tallinnas endale kompuutrit, magneteid, ei arendaks välja onkoloogilisi teenuseid, patsient liiguks õigesti, talle ei tehtaks mitmekordseid uuringuid.  Sellisel juhul ei tegeleks Tallinnas asuvad haiglad omavahel ka näiteks arstide üleostmisega. Täna tahavad mõlemad Tallinna keskhaiglad olla suured tegijad ja see tähendab, et kõik ehitavad endale regionaalhaiglat.

Tagasi üles