Olen täheldanud, et mul on üha raskem lugeda intellektuaalse positsiooniga artikleid, mis lähtuvad inimese tühisusest, viletsusest ja mõttetusest. Samuti tunnen tõrget nüüdisromaanide ees, mis mängivad kujutlusega inimesest kui hädisest ja karikatuursest olendist. Kirjandusinimesena on minust ettevaatamatu seda tunnistada, aga nii mõnedki kriitikute silmis tippteosed on jäänud mul pooleli. Neis väljenduv maailmapilt on minu jaoks igav ja jõuetu.
Miks? Inimese seletamine vähendatud võtmes – üksnes mõne statistilise näitaja või mõne sotsioloogilise tunnuse varal – on nii meedias kui ka ülejäänud avalikus ruumis väga levinud. Tunnused, näitajad, protsendid annavad inimesele hinnangu ja kindlustavad talle koha ühiskondlikes hierarhiates.
Väärtustega, mida need hierarhiad peegeldavad, on inimene aga harva rahul, sest need pole talle sisemiselt omased. Kuhjuv protest leiab endale soodsa ventiili moodsas kultuuris. Vahest ei maksagi imestada, et nii paljude tänapäeva kirjanike ja kunstnike jaoks tundub õige viidata mitte inimese suurusele, vaid tema väiksusele. Õigupoolest iseloomustab sisemiselt laastatud inimese esiletõus kultuuris rohkem kui miski muu meie aja vaimu, on sellele tunnuslik.