Piire on mitmesuguseid. On piire, mille taga seisab administratiivne jõud, ning piire, mis töötavad nagu kirjutamata seadused, pärssides muu hulgas vaba mõttelendu. Muidugi vajavad nii riik ja ühiskond kui ka üksikindiviid teatud rajajooni (igal asjal on piir), kuid 21. sajandi maailm, vähemasti oma demokraatlikus osas, seab neid mõnevõrra teistmoodi. Meilgi tuleks teatud mõisteid avaramalt käsitada. Piir ja vabadus pole vastandid.
Tellijale
Juhtkiri: piirideta mõtlemine toob kaasa edulugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi oleme harjunud pidama piirideta e-riiki peaaegu religiooniks ja riigi osaks, oleme mõttemallides siiski paljuski minevikus kinni. Kindlasti on ridamisi objektiivseid põhjuseid, miks meie käsitlustes ja kujutlustes kipub riigipiir (õieti igasugune administratiivne piir) ikka samastuma külma sõja aegse raudse eesriidega. Olgu või seetõttu, et pikki aastakümneid oli iseseisvat riiki (s.o (sõna)vabadust, demokraatiat jne) tähistav raja meile unistus. Küllap just seetõttu suudame vabanagi liiga vähe mõelda väljapoole etteantud alast.