Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
/nginx/o/2012/10/03/1354528t1hb299.jpg)
Seriaalide rohkus paneb retooriliselt küsima, et kui meil oleks kümme korda rohkem kohalikke telekanaleid, kas siis oleks sama palju kordi rohkem ka eestikeelseid seriaale, ning lubab tõmmata paralleeli meie suveteatriga, mida teevad justkui kõik, üritades kolleege mängupaiga kohaspetsiifikaga üle trumbata, ja kuhu jõudmine on vaatajale rõõmustav või vihastav geograafilis-logistiline eelmäng.
Kui suveteatris, kus vabadust materjali ja trupi valikul on justkui rohkem, on kunstiline tase muutunud järjest kõrgemaks ja stabiilsemaks ja kuhu tegelikult n-ö suvalisi olmenäitlejaid nii kergelt ei satu (pikk prooviperiood, suvi kinni, sääsed?), siis teleseriaali on teoreetiline võimalus saada igaühel ja suuremalt jaolt nad sellisteks «igaühtedeks» ka paraku jäävad.