Üksiolemine puhastab hinge ja rikastab tundeid, kinnitab Eesti tegusamaid looduskaitsjaid Tiit Leito. Sest ainult üksi olles suudab inimene selgelt näha iseennast ja kõike ümberringi toimuvat.
Loodusemees hoiatab iseendasse eksimise eest
7. oktoober 2012, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Leito (63), kes ei oska ka ise täpselt öelda, kes ta õieti on – looduskaitsja, linnumees või fotograaf –, paistab ikka samasugune nagu aastaid tagasi, kui ma algaja ajakirjanikuna Hiiumaad avastada püüdsin: sooja, pisut mureliku silmavaate ja huvitavate mõtetega tegus mees. Ainult juuksed on vahepeal halliks läinud.
Teades Leitot kauaaegse Hiiumaa laidude kaitseala juhataja ja sealse talukompleksi kordategijana, eeldan, et ta paneb nüüdki paadile hääled sisse ja sõidame laiule, et seal tema kätetööd imetleda ja ilusaid pilte teha. Aga võta näpust!
Ta ütleb pisukese nukrusenoodiga hääles, et laidudega ei seo teda enam kuigi palju. Nüüd tegutsevad seal eraomanikud. Aga ega ta kahetse – see aeg tema elus on lihtsalt möödas ja ees ootavad uued tegemised. Nagu öeldakse: ühes elus võib olla mitu elu.
Kohtumispaigaks valib Leito Orjaku linnuvaatlustorni Kassari saarel. Mitte üksnes sealt avaneva suurepärase vaate pärast, vaid ka seetõttu, et on pannud torni rajamisse suure tüki oma hingest. Esimesel korrusel on saare loodust tutvustav näitus, kus seintel pildid taimestikust, loomadest ja lindudest, juures selgitavad tekstid – kõik Leito tehtud ja koostatud.
Trepist üles ronides võib igast küljest imetleda kaunist rannamaastikku koos lummava merevaatega. Siinne linnuriik, väidab Leito, on liikide rohkuselt ja arvukuselt suurte rooväljadega rannikumerede seas üks suuremaid. Madalas lahes on lindudel hea pesitseda ja rändeperioodil puhata.
Suundume Mudasilla kõrkjastikku, vee piirile tehtud laudadest puhkekohta, kus parasjagu veedab kudumisvardaid liigutades puhkehetki kohalik naine Aime Tahk, jalgratas kõrval. «See on maailma ilusaim koht, käin siin tihti ja tulen ikka tagasi,» kiidab ta. Vastuseks küsimusele, kas naine ka minu kaaslast tunneb ja mida temast arvab, kuulen: «Muidugi. Ta on väga tark mees, oleks selliseid vaid rohkem.»
Vaenulikud maaomanikud
Leito liigitab ennast suuresti linnumeheks, sest linde on ta uurinud Hiiumaa laidudel ja Hanikatsi salumetsas 30 aastat. Ükski aasta ei jäänud vahele. Nüüd on ta selle töö teistele üle andnud, aga käib ikka koos vend Aivari, Eesti Maaülikooli ornitoloogiga, linde loendamas. Vilunud silm eristab madalas lahesopis binokli abil punapea-varte, hallhanesid, kühmnokk-luiki, viuparte ja ainsate musta värvi lindudena laukusid.
Ent Leito pole üksnes linnumees. Tema viimase raamatu «Olemise olekud» põhjal võiks teda pidada looduse tunnetajaks, mõtlejaks või koguni filosoofiks. Seega siis loodusemeheks selle sõna kõige laiemas ja ilusamas tähenduses.
Pikemalt loe Postimees Plussist või laupäevasest Postimehe paberlehest.