Viljandi politseinike mulluse rünnaku ja äsjase karistuse aruteludes on avalikkuses kerkinud küsimusi, kuidas ei saanud hulk relvastatud politseinikke hakkama relvastamata pätijõuguga - kas nad ei julgenud oma relvi kasutada või pelgavad ametnikud relva kasutada sellele järgnevate seletuskirjade või menetluste hirmus.
Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo juht Toomas Malva kinnitas, et pärast sunni kasutamist peab politseinik sündmuse kirjalikult fikseerima ja olenevalt juhtumi põhjustest või tulemustest alustatakse kas juurdlus või kriminaalasi, selgitamaks välja, kas sundi oli kasutatud õigesti.
«Seega jah, kui politseinik kasutab relva, peab ta selle protokollima ja sellele järgneb vastav menetlus. Peale selle analüüsib tulirelva kasutamise juhtumeid politsei -ja piirivalveameti turvataktika komisjon, kes teeb järeldusi ja soovitusi ametnikele sarnastes olukordades tegutsemiseks,» lisas Malva.
Füüsilise jõu, erivahendite, külm-, gaasi- ja tulirelva kasutamine on reguleeritud politsei ja piirivalve seaduses paragrahvidega, mis käsitlevad vahetu sunni kasutamist. «Vahetut sundi on lubatud kasutada isiku suhtes, kelle õigusrikkumist pole muu leebema vahendiga võimalik lõpetada. Politseiametnik võib valida rikkumise lõpetamiseks sobiva vahendi arvestades, et ei tekita suuremat kahju, kui rikkumise lõpetamiseks hädavajalik.
Olukorrad, kus politseinik peab kaitsma ennast ründe vastu, on erandlikud ja politseinikud ei ole selleks alati psühholoogiliselt valmis.
Täiendavad piirangud on kehtestatud käe- ja jalaraudade kasutamisele, elektrišoki relva ning tulirelva kasutamisele.
Enne vahetu sunni kasutamist tuleb anda isikule korraldust rikkumine lõpetada ja hoiatada sunni kasutamise eest. Korraldusest ja hoiatusest võib loobuda, kui see pole võimalik ja on vajalik oht kiirelt kõrvaldada.
«Olulisim on siinjuures, see et kõikide sunni vahendite kasutamine oleks proportsioonis ründe iseloomuga. See tähendab, et teoorias võib sundi rakendada vaid ründe tõrjumiseks või vastupanu lõpetamiseks, püüdes tekitada vastaspoolele minimaalset kahju. Praktikas peab politseinik mõnikord murdosa sekundi jooksul suutma valida jõu, erivahendite või relva vahel ning otsustama kui intensiivselt seda kasutada,» märkis Malva.
Malva lisas, et kui vahetu sunniga tekitatakse isikule vigastusi, siis peab isikule tagama esmaabi.
«Kui analüüsida tagantjärgi Viljandi juhtumit, siis sealne politseiametnike ründamine oli teise astme kuritegu, mille kohaselt ei ole politseiametnikel õigus kasutada tulirelva, seega oli võimalus kasutada jõudu ja erivahendeid nagu nui ja gaas,» selgitas Malva. «Politseinikud seda ka tegid, kuid vastaste jõud olid suuremad/ tugevamad ja seega oli politsei sunnitud taanduma lisaabijõudude saamiseks.»
«Politseiametnikud ei suutnud väljakutsest saadud info põhjal hinnata esialgset ohtu ja nad ei eeldanud ka nende vastu negatiivselt meelestatud grupi vägivaldsust, kuna üldjuhul ei ole tavakodanikud selliste sündmuste korral politsei vastu vägivaldselt meelestatud. Seetõttu läksidki nad sündmust lahendama eraldiseisvalt ega tegutsenud grupina,» põhjendas ta.
«Tulirelva kasutamine sellises olukorras oleks tulnud kõne alla, kui vahetus ohus oleks olnud inimese elu. Selline olukord võib tekkida näiteks noa või kaikaga politsei ründamisel või politseilt tulirelva haaramisel. Sellisel juhul oleks olnud õigustatud tulirelva kasutamine.»
Psühholoogiliselt pole ründeks valmis
Malva ütles, et grupiline või relvastatud vastuhakk või politseile kallaletung on erandlik. «Seetõttu ongi ühelt poolt politsei volitusi maksimaalselt piiratud, et kaitsta liigse vägivalla eest, samas antud piisavad volitused sunni kasutamiseks,» lisas Malva.
Küsimusele, kas patrullipolitseinikele on kehtestatud mingid miinimumnõuded või kas arvestatakse, et näiteks Viljandi ainus patrull ei koosneks nääpsukesest mehest ja naisest, keda nähes pättidel isegi hirmu ei teki, vastas Malva, et politseiametnikele kehtestatud eri- ja füüsilise ettevalmistuse nõuetele vastab ca 92 protsenti korrakaitsepolitseinikest.
«Ilmselt ei ole politseiametnikele vastuhaku või ründe põhjus politseiametnike välimuses (nääpsuke mees ja naisterahvas), vaid inimese arusaamades tavakodaniku ja politseiametniku õigustest,» arvas Malva.
«Üldiselt eeldatakse, et politseiametnik on ühiskond kaitsvas rollis ja vajadusel kasutab tavakodanike kaitseks vahetu sunni vahendeid. Olukorrad, kus politseinik peab kaitsma ennast ründe vastu, on erandlikud ja politseinikud ei ole selleks alati psühholoogiliselt valmis. Sellest tulenevalt ka nende ebakindel käitumine ning kahjuks ka paljudel kordadel kurjategijate nahaalne kindlustunne, et nendes olukordades politsei pigem hoidub jõu kasutamisest,» tõdes Malva.
