Kes on see mees, kes väidab, et küüditamisest rääkivad Eesti ajaloolased ja poliitikud valetavad? Kes julgeb öelda, et Eestis represseeritute koguarv oli seniräägitust ligi 2,5 korda väiksem, ning sõita Moskvast Tallinna sellesisulise raamatu eestikeelset varianti esitlema?
Need küsimused meeles mõlkumas, seadsin eile sammud Olümpia hotelli konverentsikeskusse, kus pidi esinema Eesti ajaloolaste seas omamoodi kurikuulsaks saanud Aleksandr Djukov.
Kui kella viie paiku õhtul kohale jõudsin, oli 150 istekohaga saal puupüsti täis. Isegi nii täis, et pidin jääma püstiseisjaks, leides seisukoha ühe valge posti vastas. Rida realt võis näha istumas keskealisi tõenäoliselt slaavi soost meesterahvaid, kelle sekka oli eksinud nii eakamaid kui noori, naisi ja eestlasi.
Kohal oli eestivenelaste poliitkahurvägi Öise Vahtkonna liidrist Dmitri Linterist Konstitutsioonipartei eksesimehe Andrei Zarenkovini. Publik tundus siiski pigem dialoogile avatud kui silmaklapistatud.
Koht kärmelt hõivatud
Üritust reklaamiti kakskeelsena ehk lubati, et kõik venekeelne tõlgitakse eesti keelde ja vastupidi. Sellest teadmisest ajendatult otsustasin oma kohalt lahkuda ja haarata lähedusest kõrvaklapid (tõsi, pärast selgus, et neist suurt kasu polnud, sest vene keelest eesti keelde ei tõlgitud midagi).
Kuigi käisin ära vähem kui minuti, oli vahepeal mu koht hõivatud.
See oli üks lühikest kasvu, veidi kohmakas, hetketi särasilmne ning oma tumedas ülikonnas õrnalt tüsedana mõjuv meesterahvas. Tema välimus - must juuksepuhm koos tumedate kulmude ja tumeda raamiga prillidega ei saanud jätta kahtlust, et tegu ei ole eestlasega. Hädavaevu õnnestus mul end siiski tema kõrvale ära mahutada.
Suur oli mu üllatus, kui hetk hiljem kutsuti sama härra aplausi saatel publiku ette. Tema oligi Aleksandr Djukov - mees, keda ürituse moderaator Galina Sapožnikova iseloomustas kui inimest, keda kiputakse pahatihti kujutama koletisena (täpsemalt kasutas ta siiski sõna «draakon»).
Eesti ajaloolased taandusid
Djukovi-pelgust kirjeldades tõi Sapožnikova välja sellegi, et mitmed tunnustatud Eesti ajaloolased keeldusid debatil osalemast. Meediaklubi Impressum formaat näeb nimelt ette, et vestlus peaks käima dialoogi-vormis.
Kohale ei soovinud tulla ürituse reklaamides väidetavalt ekslikult välja kuulutatud Laidoneri-muuseumi direktori asetäitja Toomas Hiio, kuid ka Tartu Ülikooli dotsent Tõnu Tannberg ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar. Kas pahameele väljendusena või ikkagi ajaloolaste ümbermõtlemist lootes olid siiski nende nimesildid asetatud lauale Djukovi oma kõrvale.
Kuid ajaloolaste eemalejäämine ei takistanud debatti ennast. Kes oli see julge, kes otsustas seista vastu tollele väidetavale koletisele? Ajaloolastest vabaks jäänud koha haaras ENSV KGB juhi viimane asetäitja Vladimir Pool.
Ei jäänud hätta
Ja ta ei esindanud Eesti poolt sugugi halvasti. Ta ei esitanud küll laia tervikpilti, mida oleks teinud mõni professionaalne ajaloolane, kuid just nii suutis ta Djukovit rünnata mõnest ootamatust kohast, rääkides näiteks oma isikliku KGB-kogemuse varal sellest, kuivõrd ebausutavad võivad küüditamist puudutavad Nõukogude andmed olla.
Djukov ise rääkis seda, mida talt oodata võis. Tema põhitees oli, et Eesti ajaloolased ja poliitikud valetavad, kui nimetavad küüditamist genotsiidiks. Oli ka palju juttu numbritest, kus Djukov üritas kirjeldada küüditamisega seotud arve väiksemana kui Eesti ajaloolased.
Ta tegi ka üleskutse dialoogiks Eesti ajaloolastega, väites, et tulemus ei saa olla objektiivne, kui kahe riigi ühist ajalugu kirjutab vaid üks osapool. Ta märkis, et ta tõi lihtsalt välja Vene poole seisukohad, mis olid jäänud varem avaldamata, kuna Moskvas puudusid Eestile spetsialiseerunud ajaloolased.
Tuumapommi katsejänesed
Omapärane vahepala oli pensionär Marju Toomi sõnavõtt, kes 10-aastaselt Siberisse küüditati. Toom tegi üleskutse hakata tähistama 12. augustit sündimata laste mälestuspäevana. Ta esitas teooria, mille kohaselt küüditas Stalin eestlased ja ülejäänud «prügi-inimesed» teadlikult piirkonda, kus Nõukogude Liit tegi tuumakatsetusi, sealhulgas pani 1953. aastal plahvatama maailma esimese termotuumapommi. Toom andis mõista, et tegu võis olla varjatud genotsiidiga, kus inimesed saadeti kiirguse keskele vaikselt surema ja piinlema.
Viidates akadeemik Andrei Sahharovi arvestustele, väitis ta, et selles «väljakuulutamata tuumasõjas oma rahva vastu» võis olla hukkunuid ca 6 miljonit ja kahjustada saanuid kordi rohkem.
See mõtteavaldus tõi ka saalist esimesed vahelesegamised, mispeale moderaator kuulutas välja vaheaja.
Tasuta kaup, hea kaup?
Kui paljud inimesed liikusid ruumist välja värsket õhku hingama või mida iganes tegema, siis suurem tunglemine tekkis Djukovi raamatu eestikeelse versiooni väljaandja, endise KGB luureosakonna operatiivtöötaja Vladimir Iljaševitsi juurde. Nimelt jagas mees tasuta Djukovi raamatut. Olenemata keeleoskusest krabati seda kui sooja saia, vahel isegi kolme kaupa.
Järgmine summ tekkis loomulikult kohe Djukovi juurde, kellelt mindi autogrammi küsima.
Raamat, mis on meeldivalt kujundatud, üllatas aga kirja- ja keelevigade rohkusega. Üldiselt on see siiski mahlakas keeles ning mõttekäigud jälgitavad. Raamatu teadusliku väärtuse kohta on juba hinnangud antud, näiteks siin.
Kuidas hapnik otsa sai
Vaheaeg lõppes nobedalt ning seejärel löödi kuulajaskond kahte lehte. Algas nn pressikonverents. Esireas istunud vene ajakirjanikud said esitada küsimusi suuliselt ning ülejäänud saalisviibijad kirja teel. Kusjuures kirjalikest küsimustest jättis moderaator Sapožnikova välja n-ö provokatiivsed. Olid need provokatiivsed Djukovi aadressil või vastupidi või mõlemat, jäi täpsustamata.
Djukov rääkis muuhulgas näiteks, et tuleb eristada seaduslikke ja ebaseaduslikke repressioone, kusjuures seaduslikud on need, mille ohvriks langesid Saksa okupatsioonivõimu käsilased.
Ürituse lõpupoole hakkas osa publikut siiski ajalise kestuse (kokku ligi 3 tundi) ja hapnikupuuduse mõjul uimaseks muutuma. Teine osa samas aktiveerus.
Koputajaid on kõikjal
Näiteks üks naine hakkas esinejatele vahele hõikama ja nõudis terminite Venemaa ja vene eristamist, tundudes olevat Putini-Medvedevi režiimi suhtes negatiivselt meelestatud. Üks mees aga itsitas pingutatult ligi minut aega pärast seda, kui Vladimir Pool väitis, et pealekaebamisi-koputamisi on olnud igal ajastul ja igas ühiskonnas.
Pressikonverentsi kiirelt kokku tõmmanud, tänas Sapožnikova esinejaid ning leidis, et vähemalt ühte õnnestus tolle õhtuga tõestada - Djukov ei ole koletis, vaid meeldiv intelligentne inimene.
Välispidiselt oli ta seda kindlasti. Kuid nagu kaunilt kujundatud raamatu seest võib leida hulgaliselt vigu, võib samamoodi olla inimestega. Eks otsustage ise.
Loe lisa!