Vormiriietus teeb koolilapse šikiks ja paneb väärikalt käituma

Tallinna Inglise kolledži 1a klassi lapsed Markus Pärn (ees), Ann Maria Muuli, Elina Liina Heno, Frank Kenneth Liblikmann ja Mark Alexander Ummelas leiavad, et koolivorm on ilus ja seda kanda on uhke. Foto: Liis Treimann

Just kooli ukse ees tõmmati vormimüts taskust välja ja pisteti pähe, sest ilma ei tohtinud sisse minna. Nii oli ammu, praegu võib koolijüts vabalt dressides pinki räntsatada. Eestis on ligi veerandsada kooli, kus sellele aga hea pilguga ei vaadata.

Olgu esimene koolipäev päris esimene või juba näiteks üheteistkümnes, sigimist ja sagimist on koolis sellel päeval ikka teistmoodi kui tavaliselt.

Vaheldumisi lehvivate juustega vilguvad valged tumeroheliste tammeokstega ehitud mütsid, roosad vestid ja rohelised kampsunid. Tallinna Saksa güm­naasiumi õpilased kogunevad, kes aktusele, kes klassijuhataja tundi, paljudel lillekimbud näpus.

Esimese klassi õpilased on abiturientide käekõrval alles aravõitu, kuid neilgi paistab jopi alt kõigile ühine koolivorm. Tallinna Saksa gümnaasium on üks neist koolidest, kes on otsustanud oma õpilased ühtemoodi riidese panna.

Õppejuhataja Piret Rõõmussaar räägib, et koolivormi loomise ettepaneku käisid esimesena välja lapsevanemad ja hoolekogu.

Lapsevanemad on rahul

«Teismelistel ja lastel üldse on ju alati probleem, mida selga panna,» märgib ta ja toob näite, kuidas kuulis ühel õhtul külas olles peretütart kaebavat: «Millega ma homme kooli lähen?» Silmas peetud polnud muidugi mitte sõidukit, vaid kehakatet.
Kolm aastat tagasi tellitigi PTA disainerilt kavandid, mida vanemad ja koolipere hindas.
Algklasside õpilaste seljas näeb täiskomplekte: tüdrukutel roosa rombidega, poistel hall vest, roheline kampsun, must seelik või püksid.

Neljanda klassi tüdrukud Liisa Gatski ja Heidi Hein kannavad vormi uhkusega. Nad kuuluvad nende laste hulka, kes esimesse klassi astudes esimest korda ühtemoodi riietati.

«Koolivorm on ilus,» ütleb Liisa. Heidi on temaga nõus.

Üksluiseks nad seda ei pea, saab ju valida, kas panna selga pihikseelik või tavaline kampsun või vest. Liisile meeldibki vormiseelikuga rohkem käia. «Minu meelest on püksid mugavamad,» vaidleb Heidi kindlalt. Tema paneb võimaluse korral pigem teksased jalga.

Mida võiks koolivormi juures muuta? Heidi ei oska midagi pakkuda. «Teksat võiks võib-olla rohkem olla,» ütleb Liisa ebaledes. Tuleb välja, et teksariie on mõlema tütarlapse meelest üks hea asi.

Liisa ema ja kooli algklasside õpetaja Ülle Gatski ütleb, et on lapsevanemana vormi olemasoluga väga rahul. «Roheline kampsun on soe ja viisakas,» märgib ta. «Elu on lihtsam ja naba ei ole paljas.»

Seda, et koolivormi ostmine odavam tuleb kui lapsega kaubakeskuses seiklemine, Gatski aga öelda ei tihka.

Tallinna Arte gümnaasiumi direktor Sirje Ebral tunnistab, et koolivormi hind võib mõne pere jaoks probleem olla küll. Nagu Saksa gümnaasium, tellib seegi kool oma puna-valge-musta vormiriietuse PTAst ja Norrisonilt ning maksab poehinda.

Soodusmüükidelt või kaltsukast saaks riideid mõistagi odavamalt.

«Esialgu pole vanemad hinna üle nurisenud, aga majanduslangus on,» arutleb Ebral. Seetõttu on Arte gümnaasium mõelnud ka pehmemate vormivariantide peale, kus logoga riiete asemel nõutakse vaid värvide järgimist. Kudumid peaksid direktori sõnul aga kindlasti jääma kooli omad.

Rohkem on koolivormis Ebrali hinnangul siiski positiivset. Just sellepärast see eelmisel sügisel koolis kehtestatigi.

«Koolivorm annab võimaluse tungida sisemusse,» rõhutab direktor, viidates, et eripära ei pea ju tingimata välimuses kajastuma.

Teise olulise koolivormi plussina märgib Ebral, et korrektne riietus tingib vaoshoitumat käitumist. Ta usub, et ka tüdrukutele mõjub näiteks triiksärgi ja lipsuga poiss märksa meeldivamalt.

Ebral peab oluliseks kooli rolli riietumiskultuuri arendajana. «Laps on alles arenev isiksus, kellele tuleb õpetada, mis kuhu sobib,» ütleb ta. «Koolivorm paneb väärikalt käituma – sa ei ole incognito ka bussipeatuses.»

Väga ladusalt pole esimene üleminekuaasta Ebrali sõnul siiski läinud. «Ikka otsitakse oma nüanssi,» lausub ta. Seetõttu on Artes mõeldud ka vormivabadele päevadele. Kui algklassilapsed kannavad ühtseid riideid üsna hea meelega ja gümnaasiumiaste tunnetab kooli vaimu, siis põhikool on mässumeelsem.

Viljandi Carl Robert Jakobsoni gümnaasiumi direktor Eero Järvekülg peab väga oluliseks, et algatus koolivormi tegemiseks tuleks õpilastelt endilt. Ainult nii hakkab see neile meeldima ja saab omaseks. «Vägisi tegemine ei ole otstarbekas,» märgib ta.

Jakobsoni gümnaasiumi õpilased panevad pidulikel puhkudel pähe kooli tekli, kuid kohustuslik see pole. «Tervikuna pean tavakoolis igapäevast koolivormi ebareaalseks, kuid teatud elementide rakendamine on tervitatav ja väga tore, kui see saab populaarseks.»

Piret Rõõmussaar möönab, et ega koolivorm saagi kõigile meeldida, olgu see milline tahes. «Alati on neid, kes leiavad, et isikuvabadusi piiratakse või et vorm on totalitaarühiskonna ilming.»

Ta lisab, et vaba riietuse juures on näha väga palju ebakorrektsust. Näiteks tullakse kooli väljaveninud põlvedega dressipükstes.

Sirje Ebral on tähele pannud, et ka koolivormi ei osata alati õigesti kanda. «Probleemiks on ülepaisutatud ehted ja seda oli aktusel ka näha.» Ta usub, et see on teadmatusest, mis millega kokku sobib.

Härrasmehelik tunne

Arte gümnaasiumi 11. klassi õpilane ja õpilasomavalitsuse esimees Roger Puks on direktoriga selles osas sama meelt. «Keskaste väänas seda vormi igat moodi, näiteks T-särk pandi triiksärgi alla,» räägib ta.

Puks on Arte gümnaasiumi pidupäevases mustvalges riietuses ja kaldub ise koolivormi pooldama. «See süvendab kooli vaimu ja jätab koolist parema mulje,» ütleb Puks. Miinusena toob poiss taas välja riietuse hinna. «Näiteks triiksärgi saaks poest poole odavamalt.»

Kui koolivormi idee alles arutlustasandil oli, suhtusid õpilased sellesse paljuski skeptiliselt või ükskõikselt. Nüüd teab Puks, et õpilaste seas erilist vastumeelsust vormi suhtes pole. «Värvid on küll ilusad,» tõdeb ta kooli sümboliseeriva punase, valge ja musta kohta.

Tallinna Inglise kolledži 1.a klassi õpilased võtavad koolivormi kandmise mõtte kokku: «Ilus on! Lahe on!» hõiskavad nad vaheldumisi. «Lipsuga on lahe,» kinnitab punase kampsuni ja triiksärgi juurde lipsu kandev väike Mark Alexander Ummelas.

«Hommikul on uhke tunne lipsu ette panna,» lisab ta ja itsitab: «Nagu härrasmees.»

Arvamused

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg, SDE:
Riik peaks koolivormi eest osaliselt ise maksma

SDE tegi 2006. aastal 148 üldhariduskooli seas uuringu, kuidas suhtutakse koolivormi. Mõnel pool vastas direktor, mõnel pool õpetajad. Arvamused läksid üsna pooleks.
Kindlalt ollakse vastu ühtlasele koolivormile üle Eesti. Raske koht on kuues kuni kaheksas klass, gümnaasiumis läheb asi paremaks. Toredaid kohtumisi oli tütarlastega, kes ütlesid, et koolivorm on jube hea – ei pea mõtlema, mis selga panna.
Aga koolivorm peaks jääma iga kooli hoolekogu arutelu teemaks, üleriigilist kehtestamist me ka ei poolda. Küsimus on lihtsalt rahalises toetamises ja selle idee omaksvõtmises, sest väga paljud õpilased kannatavad, et neil pole oma riietuses teistele midagi vastu panna. Koolivormi tasub propageerida.

Riigi panuse suurus on arutelu teema, aga riik võiks kas või 50 protsenti panustada, sest üle 1000 krooni ei tohiks vormiriietus maksma minna. Kui arvestada, et majanduslik ebavõrdsus on võrdlemisi suur, siis ei tahaks, et selle tagajärjed laste peal välja löövad.

Huvitav on see, et vanemad inimesed räägivad, et Eesti ajal, kui vorm oli üleüldine ja seda kanti uhkusega ning tunti ennast Eesti kooliõpilasena, oli vorm identiteedi kandja.

Paljudele meenutab see praegu Vene-aegset koolivormi ja võib-olla polnud see tõesti kõige parem, aga ma ei ütleks, et ta ka kõige halvem oli. Mina näen selles väga olulist sotsiaalset mõõdet, et me ei kultiveeri arusaama, nagu teeks raha kellegi tunduvalt paremaks.

Koolivorme disaininud PTA kunstnik Katrin Kivi:
Kooliriietus olgu lõbus ja praktiline

Minu tehtud on Tallinna Saksa gümnaasiumi ja Arte gümnaasiumi koolivormid. Aeg-ajalt ikka tulevad tellimused. Meil on vormi- ja töörõiva osakond ja oleme disaineritena vastu tulnud.

Koolivormi kujundades tuleb värvides kõigepealt hästi palju lähtuda kooli sümboolikast. Siis tuleb ära kuulata hoolekogud, saamaks teada, mida nemad tahavad. Peab arvestama ka seda, et riie oleks mugav, hästi pestav ja vastupidav.
Kasvuprobleemi lahendamine on oluline, et riided ka nii ruttu väikseks ei jääks. Materjalidest on hea kasutada puuvillast. Samas täiesti looduslik jälle ei pea vastu ja tuleb lisada sünteetikat.

Saksa gümnaasiumi vormis üritasin teha casual-pükse, mille puhul tehakse materjalile tootepesu – siis on puuvilla kulumise osa väiksem ja riie ei lähe pestes kokku.
Eelkõige peaks kooliriietus olema praktiline, samas kuskilt otsast lõbus, värvi peaks kindlasti olema. Tasub ka lastele näidata, kas sobib või meeldib. Hästi tore, kui on ka põnevaid nippe, nagu eraldi lisatasku. See oleneb ka juhtkonnast, kui nõus nad on.

Mingi omanäolisus on vajalik ja materjalid peaks olema kindlasti naturaalsed.
Minu meelest oleks väga hea, kui õpilased saaksid koolivormi disainis ka kaasa rääkida. Mul on tunne, et hästi palju tahavad lapsevanemad ise otsustada. Oleks väga lahe, kui esmalt oleks õpilaste ettekujutus.

Kui kriteeriumid ette anda, siis ei lähegi see nii utoopiliseks. Mul läks endal just laps Rocca al Mare kooli esimesse klassi.

Lapsevanemana võin öelda, et see on tore, kui koolil on oma vorm. Tekib ühtne kooli tunne ja ei ole muret, mis selga panna. Näen, et lapsed kannavad seda väga rõõmsa meelega.