Valitsuse plaan jõustada suvel küll uus töölepinguseadus, kuid taganeda töötajale antud hüvitiste lubadustest on marru ajanud ametiühingute keskliidu esimehe Harri Taliga, kes nimetab peaminister Andrus Ansipi käitumist masendavaks ning ei välista üleriigilist streiki.
Äärmiselt kahetsus- ja taunimisväärne on, kui peaminister arvab, et valitsus võib anda ja võtta oma sõna nagu heaks arvab. Seda enam, et aasta tagasi, kui peeti raskeid läbirääkimisi uue töölepinguseaduse üle, ütlesid kõik osapooled, et kokkulepitu jääb püsima ja seda saab muuta ainult kolme osapoole nõusolekul. Masendav, et peaminister sellest praegu taganeda tahab.
Mitte ainult austusest, vaid lugedes töölepingu seadust, räägib see hea usu põhimõttest. Et läbirääkimisi tuleb pidada heas usus. Aga nüüd tuleb valitsus välja ja ütleb, et tegime teile sikku ja loobume kokkulepitust seal, kus tahame.
Ei saa nimetada ametiühingute naiivsuseks, sest hea usk tähendabki seda, et minnes läbirääkimistele ei ole sul salaplaane ja varjatud knihvi taskus. Tegelikult on see äärmiselt solvav, et peaminister ei pidanud isegi vajalikuks enne oma väljaütlemisi pöörduda ametiühingute ja tööandjate poole, et öelda – olukord on muutunud, mida nüüd ette võtta.
Ametiühingud saavad väga hästi aru, et olukord on muutunud. Oleme omalt poolt välja pakkunud mitu varianti, aga kui peaminister näeb vaid üht võimalust, siis on see poolik tõde. Kui ülejäänud variante maha tahetakse tallata, siis näitab see pahauskset käitumist.
Jah, see on petukaup, kui lubatakse üht ja mängu keskel muudetakse reegleid. Kui alustatakse piltlikult öeldes malega ja mängu keskel öeldakse, et tegelikult mängime koroonat, siis see on jama.
On kolm varianti. Esiteks – kogu seadus lükatakse edasi kuni paremate aegadeni. Või kogu seadus jõustatakse, nagu kokku lepitud, aga siis tuleb leida vajalik raha, et töötukassa kulud katta. Kusjuures töötukassa rahanappus ei tulene uuest seadusest, vaid maailma ja Eesti majanduskriisist.
Siin tuleb rõhutada, et vahetult enne jõule kiitis riigikogu heaks valitsuse koostatud riigieelarve, mis lähtus täiesti utoopilisest eeldusest, et 2009. aastal jätkab Eesti majandus kasvamist 2,6 protsendi ulatuses. See ajab ju täna kanadki naerma ja ajas juba detsembriski.
Kolmas alternatiiv on see, et seadus jõustatakse ilma koondamis- ja töötuspaketita ehk koondamishüvitised ja töötuskindlustushüvitised jäävad kuni paremate aegade saabumiseni kehtima nii, nagu nad on praeguses seaduses. Ka see on ka varinat ja läbirääkimiste teema.
Ei, meile ei ole ühtegi sellist ettepanekut tulnud. Ainus asi on läinud neljapäevane peaministri avaldus pressikonverentsil. See meenutab seda seisu, mis oli mõne nädala eest Soomes, mil peaminister teatas, et on ainuisikuliselt otsustanud pensioniiga tõsta. Sellele vastasid ametiühingud raevuka «ei-ga» ja peaminister oli sunnitud oma plaanist taganema. Usun, et nii juhtub ka siin.
Selleks, et vastu võetud seadust muuta, on vaja riigikogus 51 häält. Ei usu, et valitsus praegu selle häältearvu kogub.
Kindlasti muudaks. Olen veendunud, et Eesti riik peaks olema täna demokraatlikus arengus nii kaugel, et otsuseid, mis puudutavad sadade tuhandete inimeste igapäevaelu, ei saa peaminister teha nendest inimestest mööda minnes ja nende arvamust mitte arvestades. Kui ta seda teeb, siis on tal üks võimalus – tagasi astuda. Muid võimalusi ma ei näe.
Selles mõttes on asi tunduvalt lihtsam, et tegemist ei ole streigiga oma tööandja vastu ja inimesed ei peaks kartma. Üleriigilist streiki ei ole Eesti taasiseseisvumise ajal veel olnud. Mida see kõik tähendaks ja kaasa tooks, see on asi, millega on vaja kõvasti tööd teha.
Midagi ei saa välistada. Kui valitsus mõistuse häält kuulda ei võta, siis on ametiühingud sunnitud kasutama kõiki vahendeid, mis nende käsutuses on.